Esmaspäev, august 29, 2016

Tarkus ei tule alati vanadusega koos, vahel tuleb vanadus üksi...

Selsinasel nädalavahetusel toimus taas üks plustipidu. Nimelt soovisid kaks soliidses eas vitaalset härrasmeest kohtuda ontlike ja amüsantsete tütarlastega, et üheskoos rõõmsasti aega veeta ning tähistada sündsal moel esimese 75 noorusaasta möödumist. Tundsin end minagi nimetatud kirjeldusele vastavat. Ei lasknud ma end heidutada ka asjaolust, et tegelikkuses alles alles talve hakul  nende vananemist ette näha on.
Egas midagi, haarasin varnast* punase kaabu, värvisin suu nooruslikult punaseks** ja säädsin sammud Sõrve poole. Nii tore oli vanu sõpru näha. Ma pole ammu ilma nii palju naernud. Aga eks need piinlikud pisiasjad, mis kõik lagedale tulid... oi ma parem ei räägi. 
Ja muinastuled soojendasid meie muinasaegseid konte...

Veelkord palju õnne ja rõõmu kõigile kel sel päeval tegelikult sünnipäeva polnud!

Eks ma ise ka pean hakkama varsti sünnipäevapidustusi korraldama (või siis seda mahavaikima) . Niikuinii peetakse mind vanemaks. Ükspäev juhtus tööl selline pikantne lugu. Läksin mina õnnitlema 40. eluikka jõudnud töökaaslast. Nii moepärast uurisin ka, et kas vanadus tuli raskelt ja kas kondid ikka valutavad. Tema aga vastas, et eks ma peaks seda ise hästi teadma kuidas on 40-ne olla. Ma jäin kohe mõttesse, et kuidas ma seda küll teada võiks. Mul küll hea ettekujutlusvõime, aga tulevikku ma siiski ennustada ei mõista. Ma siis täpsustasin, et mina olen kõigest 33. Sellepeale tegi töökaaslane suured silmad. Ta oli ikka arvanud, et on minust noorem. 
Siin on mitu tõlgendust. Mulle meeldib mõelda, et see arvamus on tingitud sellest, et ma nii kohutavalt targa mulje jätan, et lihtsalt ei saa uskuda, et üks tatikas võib nii asjalik olla.
Teisalt muidugi võivad teatud rolli mängida ka mu hõbedakirjud lokid...


*Tõsi, mitte küll oma isiklikust varnast, aga see on juba tähtsusetu pisiasi
** Vähemalt ma oleks seda teinud, kui ma poleks sel ajal singirulle hoopistükkis vorpinud

Kommentaare ei ole: