Esmaspäev, august 08, 2016

otsin kirjasõpra

Puhkus on läbi. Vastupidiselt plaanitule ei vaadanud selle aja jooksul kordagi töö poole. Tegelesin majaehitusega. Maja ei saanud kaugeltki valmis, aga siiski suurenes kodutunne hüppeliselt. Nimelt valmis mu postkast. Ise tegin. Või noh, puusepa töö au ei saa omale võtta, aga muu küll. Kui majal on juba postkast, siis on palju tõenäolisem, et seal elatakse. Eile õhtuhämaruses kinnitasime kasti tee servale. Kui te nüüd tulete ja vaatate, et "oh sa jeerum kui viltuse posti otsas! See on küll pilkases pimeduses paigaldatud", siis see kõik on taotluslik. Kuna majas käib kõik loodi järgi, siis on kohe hea tunne teades, et kusagil on üks eriti viltune post. No Mps ei saa magada kui midagi on viltu, mina ei saa magada kui midagi viltu pole.
Postkastil on üks hea funktsioon veel. Nüüd pole enam probleemi tee juhatamisega. Varasema " seitsmes tee kruusahunniku juurest paremale" asemel saan öelda, et saare kõige kirevama postkasti juurest tuleb ära keerata. Ja igaüks, kes minu pühademunalikult kirevat kasti näeb, teab kohe, et on õiges kohas.
Nüüd on aga see koht, kus kutsun kõiki oma blogi lugejaid mulle kirjutama ja joonistama. No et postkast ikka rakendust leiaks. Lapsed olid täna pisut pettunud, et postkastis ikka veel midagi polnud. Ma ise muide armastan ka kohutaval kombel kirju ja kaarte. Nii et sünnipäevaks ärge lilli kinkige, hoopis margistage ümbrik ja saatke teele.
Igatahes jääme Teie kirju/kaarte ootama.


Kommentaare ei ole: