teisipäev, detsember 29, 2015

Mina olengi lillehaldjas...või siis mitte

Mul on kurb meel teatada, et minu kõrvalt on lahkunud minu kõige pikaajalisem elukaaslane - draakonipuu. 14 aastat pidas ta vapralt minu kõrval vastu, trotsides kehvasid ja veel halvemaid tingimusi - kuudepikkust põuda, ajutisi üleujutusi, ebasoodsa
id ilmastikuolusid. Talvel riputasin ta külge jõuluehted ja suvel pakkus varju päikese eest. Tõsi, vari oli väike, sest ta on alati kidur olnud (arusaadavatel põhjustel). Sellegipoolest oli ta ainsaks tõendiks, et ma ei ole botaaniline imbetsill. Noh, nüüd siis on seegi tõend ümber lükatud. Mitte küll sõna otseses mõttes. Draakonipuu seisab endiselt. Ainult lehti pole enam üle ühe jäänud...

Ainuas lohutus on see, et minu orhidee, kellele näikse meeldivat täielik hooldamatus, hakkab taas õitsema. Lisaks elab minu juures veel üks kanarbik (kelle ma sain sünnipäevaks ja ta lihtsalt pole jõudnud veel hukka minna. Teda ohustab küll rohkem ülekastmine, sest Tõruke on siin  suureks abiks. Rohkem lilli minu majapidamises pole (ja olgem ausad, ma ei tunne ka puudust, sest igalpool mujal on neil parem).

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kas jõulutäht on ka juba otsad andnud, või ei peetagi seda lilleks?

Isa Mati

maailmaparandaja ütles ...

Suured vabandused. Jõulutäht veel elab :D