pühapäev, detsember 13, 2015

Jaapani Poirot

Kuna nädalavahetus möödus peamiselt sõprade seltsis istudes, süües ja lobisedes (no küll oli mõnus nädalavahetus - minu kolm lemmitegevust), siis tundsin täna õhtul tohutut vajadust end natuke liigutada, et veidikenegi leevendada seda süütunnet, mis on põhjustatud liigsete kalorite survest minu südametunnistusele. Mõeldud, tehtud. Panin lapsed magama, tõmbasin tossud jalga ja asusin ööpimeduse varjus reibast jalutuskäiku tegema. Peale paari uljast sammu sain aga aru, et tulenevalt maapinna ootamatust libedusest pean oma strateegiat muutma. Edasi liikusin nagu Poirot - lühikeste kiirete ja kangete sammudega. Kui juba Poirot kõne alla tuli, siis liigutasin ka oma väikseid halle ajurakukesi. Loomulikult ei lahendanud ma mõnd mõrvamüsteeriumi, selleks on mu ajurakukesed liiga väikesed ja mitte piisavalt hallid (helesinised? roosad? sädeleva vikerkaare karva?) Mina mõtisklesin hoopis selle üle, et mul on oma sõpradega ikka vedanud. Neid näeb küll harvemini kui tahaks, aga sellegipoolest on nad esmaklassilised.
Üritasin meenutada, et kui kaua me juba koos oleme jõulusid tähistanud. Ega ma välja ei mõelnudki. Ma arvan, et isegi kauem kui ma seda blogi olen pidanud. Seega 10 aastat vähemalt. Kui ma nüüd väga viitsiks, siis ma ilmselt albumeid lehitsedes leiaks üles ka selle esimese korra ja saaks ka daatumi, aga mul on albumid ilma nuputa kapis ja selle avamiseks vajaks mõnd terariista - näiteks lusikat. Aga mul said sammud täis ja rohkem vabatahtlikult ei liigu.
Aga minu blogi ahiivst tolmukihi alt leidsin, et 9 aastat tagasi olid meil ka sushiteemalised jõulud. Siis muidugi mängiti strip-pokkerit ka, aga noh ajad on muutunud ja need kes sel korral tahtsid end riidest lahti koorida läksid lihtsalt sauna. Kes ei tahtnud, need lobisesid niisama ja rullisid sushit ja helpisid mingit jaapanipärast suppi ja sõid vetikasalatit. See salat ja sushi mulle maitsesid, aga supp jättis pisut külmaks. Võibolla oli teine juba liiga ära jahtunud söömise ajaks.
Aga ütlemata tore oli oma sõpru näha ja vanu häid aegu meenutada. Ja meil on mida meenutada! Aitäh selle eest, kallis sõbrad.

Kommentaare ei ole: