pühapäev, veebruar 02, 2014

Üksiti üksiti õeke

Olen siin ülepäeva mingite terviseprobleemidega hädas.
Neljapäeva hommikul ärkasin ilge peavaluga. No ikka sellisega, et juuksed, hambad, silmad ja iga lihas mu kehas valutas. Iga samm kajas peas vastu nagu oleks mu pähe kolinud miljon väikest vasardajapäkapikku. Liigutada sai end ainult aegluubis ja veel parem oli seda üldse mitte teha. Hommikul alustasin suht külmaverelisena, aga õhtuks tõusis temperatuur lausa 39 kraadini. Süda peksis ja hirmus külm oli olla.
Panin siis kaks paari villaseid sokke jalga (mina, kes ma olen loomult paljasjalgne), kampsuni selga ja pugesin teki alla. Öösel higistasin nii et vett lahmas ja hommikuks oli palavik sisuliselt läinud ja tuju hea.
Kuna reede hommikul oli ka imetabane olla, siis otsustasime peale pikka kõhklemist ikka Tallinna hobuseaastat tervitama minna. Minu arust oli see imeline otsus, mul pole ammu nii lõbus olnud. Aitäh sõbrad :).
No ja siis täna hommik algas sellega, et hääl oli kergelt kähe. Päeva jooksul asendus minu harilik kõlav ja vali porgandihääl ebaharilikult kahiseva ja ja vaikselt kriuksuva hädise piuksumise vastu. Praegu olen peaaegu et hääletu (õnneks mitte sõnatu). Ma isiklikult loodan, et see on samuti selline ühepäevane õnnistus ja homme hommikul võin jälle liiri-lõõri-laulda.
Ühest küljest muidugi hea, et kõik need haigused ja hädad niimoodi ükshaaval käivad - no kui need oleks korraga, siis võiks ju päris ränk olla, samas see ka jama, et pidevalt miskine häda küljes on.
Aga kui nii edasi läheb, siis mind ei üllata kui ma näiteks tuleval kolmapäeval ajutiselt kurdiks jään või lambist mõlemat jalga lonkama hakkan....

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar