Kolmapäev, veebruar 05, 2014

Minu andekad ja ilusad lapsed

Hoiatus! Järgnev sissekanne sisaldab nõrkemiseni kiitlemist teemal kui andekad lapsed mul on. Kes kassipoegadest ja beebidest midagi kuulda ei taha, see jätku sel korral lugemata.

Alustame Täpsist, kes on üks ütlemata armas kavalpea. Ja no nii edev, et ta ei saa olla kellessegi teise kui emmesse. Aga täna tegi ta oma esimesed roomamised. Siiani on ta ukerdanud küll tagurpidi, küll külg ees, aga otse edasi pole liikunud. Täna siis liikus. Aga tal on oluliselt erinev liikumismeetod kui oli Tõruksel, kes roomas nagu haavatud partisan. Vedas end kätega edasi, ühe jalaga lükkas hoogu, teine oli sirgelt järgi.
Täpike seevastu sai kõhu maast lahti ja siis lükkas jalad sirgu, maandudes taas kõhuli, liikudes edasi väikese konnakese kombel. Näis milliseks see liikumine siis kujuneb kui asi pisut paremini käpas. Aga noh, minu eufooria on muidugi suur. Nagu oleks laps mõne kõrge mäetipu vallutanud või nii.

Tõruke areneb ka vaikselt. Ta endiselt pole suurem asi jutumees, aga nüüd on ta juba võimeline viisakalt keelduma, öeldes: "Ei, aitäh." Ta muidugi ei kasuta seda võimalust ja vastab küsimustele pigem "EEIIIIII, (oled sa lolliks läinud, muidugi mitte)". Aitäh ütleb siiski selgelt ja puhta naudinguga mitu korda järjest. Issi ütleb ka. Ja täna ütles peaaegu et oma õekese nime.
Küll aga teeb ta olulisi edusamme lugemises. Naeramegi, et hakkab enne lugema kui rääkima. Nimelt on tema lemmiktegevus hetkel igal pool tähti näha ja neid siis püüdlikult välja hääldada. Kõiki tähti ta muidugi veel ei tunne, aga näiteks A, S, T, I, R (kuigi kuna ta r-i öelda ei oska, siis kostub see tatipritsimisena), P ja E (ja võibolla veel mõni) on tal üsna hästi selged. Neid hääldab ta suure vaimustusega ja hääldab äärmiselt ilmekalt.
Muide, Tõrukese lemmikraamat näikse olevat "Kristiina Lauritsatütar". Selle võtab ta pidevalt riiulist alla ja muudkui näitab tähti. Võiks ju arvata, et alustatakse raamatutega "Minu kannid" või "Väikesed loomad talus", aga juu siis ei lähe need noormehe kirjandusliku maitsega kokku.

Vot sellised edusammud siis minu lapsukeste kasvamise teel. Lisaks ülevoolavale andele igas vallas on nad veel äärmiselt armsad ka (see on nüüd koht, kus tuleb kaasa noogutada ning kiita).
P.S Pilt on pisut aegunud. Täpsi põsed on oluliselt ümaramaks läinud. Kõrvad igatahes põskede tagant enam välja ei paista. Jällegi emmesse.

1 kommentaar:

kõige laisem laiskloom ütles ...

kiidan takka, väga andekad ja ilusad ja tublid lapsed on Sul, päriselt ka!
LB eelistas raamatutest suvel samuti kirjandusklassikuid (kui rmtk-s töötasime): tassis ikka Sõda ja Rahu ja ka prantsuse klassikuid kõigile ette ja muidugi Barbara Cartlandi.. praegu on lemmikraamat kas "Väike tüdruk" või hoopis loomaaia kalender, unejuttudeks oleme sealt enamuste loomade jutud juba ära lugenud..