Umbes nädalake tagasi meenus meile, et tegelikult oli juba ammu plaan üks kingitus valmis nikerdada. No ja siis ootamatult selgus, et tegelikult pole meil enam pooltki nii palju aega kui vaja oleks selle elluviimiseks. Sellegipoolest naasime vana hea motivaatori juurde - kui raske see ikka olla saab. Ainult pisut higi verd ja pisaraid läheb vaja. No ja paari lisatarvikut veel.
Mps leidis töö juurest äravisatuna hirmroostes raudkelgu (umbes sellise nagu pildil) ja mõtles, et selle peaks taastama.
(originaalkelgust ei taibanud muidugi pilti teha, aga värvid olid samad, kuigi jalased ehk isegi veel rohkem roostes.)
Esimese asjana võtsime selle juppideks. Seejärel veetis Mps meeldiva õhtupooliku keldris seda roostest puhastades. Mina aga käisin püssiga metsas jääkaru püüdmas.
No ja siis läkski vaja pisut haamerite´i, paar uut liistu, ohtralt polte, seibe ja mutreid, parajalt õigeks timmitud värvitoone, mõned tunnid õmblusmasinaga kaklemist ning pisut jõulunostalgiat. Ja valmis ta oligi!
Marteni uus ja edev kelk! Sellisega sõidaks isegi, kui ainult ahter vähe väiksem oleks ja istmesse ära mahuks...
Ja pimeduskatte all sai testitud ka põhjavalgustust. Töötas. Isegi kui lüliti transpordi käigus lahti põrus ja pisut liimimist vajab.
Igatahes peaks nüüd värskel aastasel olema väärikas sõiduk, millega teiste külapoiste ees eputada ning noori neidusid hullutada. Veel kord palju õnne!
See on nii ilus, et veel pole raatsinud seda õuegi viia. Sõidame siin mööda vaipa ja eputame külaliste ees uhkete tuledega :)
VastaKustutaPs! Ja me veel nuputasime, et huvitav, millisest poest see kelguosa ostetud on, sest selliseid tõelisi päriskelke pole enam ammu kuskil trefanud.