Hähh, lumi pole jõudnud veel erilist sulamise märki näitama hakatagi kui juba trügib umbrohi välja. Ohakas. Või noh, ohatis. Vanasti oli mul väga tihti ohatised. Siis järsku jäi enam kui aasta vahele ja polnud ühtegi näha. Kui siis välja lõi, siis muidugi suur ja uhke. Peale seda saabus veelgi pikem vaikus. Eilseks oli tiksunud kokku peaaegu kaks aastat ohatisevaba elu. See oli ilus elu. Eile said tikkeri taas ära nullida. Hommikul hakkas huul pungitama ja nüüd särabki seal suur ja võimas ohatis. Võeh.
Ohatisel on see viga, et ta teeb automaatselt kurvaks. Olen sellest vist varemgi kirjutanud. Minul nimelt tuleb ohatis pea alati ühe koha peale alumisele huulele. Alumine huul läheb paiste ja venib automaatselt töllakile. Sellise näoga ei saa lihtsalt rõõmus olla.
Umbrohi teadupärast ei hävine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar