Kuidas ma päälinnas kingi ja kleiti ostmas käisin

(hoiatus - sissekanne pikemat ja igavamat sorti. Aga kasvõi enda haugimälu huvides tahan kõik kirja panna)
Eelmisel nädalavahetusel käisin korraks pealinnas. Selline ettevõtmine oli tingitud asjaolust, et meie väikesel saarel elavad ainult Tuhkatriinud ja minusugused peavad jalanõusid meeste osakonnast otsima. Igasuguste plätude ja tenkadega pole probleeme, aga pidulike kontsakingade valik on meesteriiulil rohkem kui kesine. Kohalikes kangapoodides valitses ka tühjus. Tõsi, voodilinariidest ja kardinatüllist kombineerides oleks uhke kleidi saanud küll, aga hing ihkas ikka midagi ilusamat.
Seega tuligi ema seltsiks võtta ja pealinna šoppama minna.
Kingadega läks õnneks. Juba esimesest poest leidsin kingad, mis mulle jalga läksid, ei omanud 10 cm kõrgust kontsa, ei maksnud poolt miljonit ja nägid sealjuures veel täitsa okeid välja. Hiljem ühest teisest poest leidsin samalt firmalt ilusamad, odavamad ja mugavamad kingad. Mis ma ka ära ostsin. Kingamure lahendatud nagu niksti. Hirm, et minust saabki paljasjalgne pruut, hajust kui nõiutult.
Kleidimure osutus aga palju suuremaks mureks (seega mitte küll paljasjalgne, aga lihtsalt paljas pruut). Plaan oli lihtne - ostan endale kauni kanga ja lasen õmblejal imeilusa kleidi teha. See plaan sai aga tõsise tagasilöögi, kui ma nägin kangaste hindasid. Nende kangaste, mida ma vaatasin, meetri hinnad algasid 600-st kroonist (lihne valge riie, meenutas veidike peenemat voodilina) ja ulatusid 2400 kroonini. Et jääda kasvõi natukenegi oma eelarve sisse (mis niikuinii on ammuilma ületatud ja lõhki. Ilmselt tuleb ikka teha korjandus, teemal aita Pille mehele) oleksin ma saanud endale lubada võibolla väga mini kleiti. Minu tammepakkudest sääred kahjuks minit välja ei kanna.
Olles läbi käinud juba terve hulga kangapoode, tegi ema ettepaneku korra ühte pruudisalongi ka sisse piiluda. Niisama pildi saamise eesmärgil.
Astusimegi. Salongis oli üks vene keelt kõnelev proua, kelle eesti keele sõnavara oli umbes sama suur kui minu vene keele sõnavara. Ja ärgem unustagem, et minu vene keele sõnavara on äärmiselt piiratud. See, aga teda ei takistanud. Mind ja ema suruti diivanile ning hakati kleite demonstreerima. Üks uhkem kui teine. Aga no, tõesti, riidepuul olevast kleidist ei saa ju aru, mida see tegelt kujutab. Nii otsustatigi selga proovida.
See oli uskumatu protsess! Mind lükati proovikabiini, proua trügis koos paari kleidiga sisse. Kamandas riided seljast, krinoliin selga, käed üles, kleit selga. Mis, rinnahoidja? Seda pole vaja, viuhh minema! Korsett kinni, juuksed üles, klambriga kinni, loor pähe, pärlid kaela, tiaara pähe ja voila, pruut valmis. Mina seisin kõik selle aja nagu nukk, ei pidanud lillegi liigutama. Aega kulus selleks ehk paar minutit. Mul võtab hommikul tavaliste riiete selga panemine ka kauem aega. Kingad oleks ta ka mulle jalga surunud, aga tal polnud sobivat numbrit.
No ja siis ma keerutasin natuke peegli ees ja imetlesin ennast. Kui selgus, et kleit on ikka liiga puhevil (päris vahukooretorti ma ikkagi ei tahtnud), siis lükati mind riietevahetuskaabini tagasi, sikutati kleit seljast ja kõik kordus uuesti. Silmapilk hiljem keerutasin jälle peegli ees ja imetlesin ennast. Kaua ei läinudki, kui ma kleit kotis salongist välja astusin (ja mul oli veel pisut raha rahakotis järgi ka. Nii kojusõidu bussipileti jagu).

Ai, ma ei saa mainimata jätta ka seda, et proua kleidimüüja kiitis hirmsasti mu figuuri. Et olla imekaunis. See ei ole just kompliment, mida ma oma mõningase ülekaalu juures just ülemäära tihti kuuleks. Ja võibolla ütleb ta seda kõikidele oma klientidele, aga no minu enesehinnangule mõjus see igastahes hästi.
Ja nüüd ongi mul kogu kostüüm pulmadeks olemas! Jälle üks asi, mille võib nimekirjast maha tõmmata.