Sai lubatud, et kui pilk pisut selgem, siis kirjutan ka rattaretkest. No päris terve ma veel pole - palavikuke istub ikka sees ja kõik kohad valutavad, aga olukord on juba tunduvalt parem. Näiteks suudan ma istuda ilma, et ma kahe käega pead toetama peaks. Ja kõndides ei tao enam igal sammul tuhat nähtamatut pägalikku haamriga pähe. Lausa lust ja lillepidu on olla.
Nii et siis lühidalt rattaretkest.
See oli siis minu 4. roheliste rattaretk vabatahtliku prügikollina. Erinevalt eelmistest aastatest (ja sarnaselt Jupijumalaga) polnud tänavu aga rattaretk aasta esimene kord sadulasse saada. Nagu teate olen siin juba korduvalt tigudega võidu tööle kihutanud. Sellest tulenevalt oli mu vorm ilmselt jupp maad parem kui eelnevatel aastatel. Eriti heas vormis näis olevat minu tagumine pool, mis vastupidiselt varasematele aastatele ei protesteerinudki valjusti sadula suhtes vaid soigus vaikselt omaette. Ses suhtes, et päris hea oli. Palju rohkem protestisid kolmandaks päevaks minu kintsulihased, mis mingil põhjusel õige vihased olid. Esimest korda olin ma ka oma rattaga. Varasemalt olen ikka küla pealt rattaid kokku laenanud (näiteks Sandralt laenatud karismaatiline Richard T. Rull). Oma ratas on hea. Kuigi tuleb tunnistada, et mõningased puudused tal on. Nimelt on tal sadula kõrgusest oma arusaam, mis on minu arusaamast u 4 cm madalam. Ja tee mis tahad, minule sobival kõrgusel ta ei püsi. See puudus lõi eriti teravalt välja 3. päeval, mil ma sõitsin nagu hunt "nu pogodi" multikast - põlved käisid kõrva taha. Õnneks kaks esimest päeva pidas ta end suhteliselt korralikult üleval.
Kolme päeva peale läbisime me ca 176 km (kui mu mälu mind ei peta). Nagu kilometraažist võite järeldada olime sunnitud lõikama. Me poleks seda teinud, aga siis poleks me ka iial teise laagrisse jõudnud. Nimelt lahkusime esimesest laagripaigast eelviimastena ja tee oli pikk. Lisaks veel muda, tuul ja vihmavesi, need me sõbrad kolmekesi. Üsna surnud olime kui laagrisse jõudsime. Pairmaid tabas ka kõhuhäda. Ja olles õhtu jooksul loendamatu arv kordi külastanud kohalikku kuivkemmergut pugesid kõikse paremad telki sooja ja varju, lootes unes näha paremat tulevikku. Eriti heaks see ei läinud. Sest juba enne kukke tuli Unistaja ja kähises meie peale, et aeg on prügikasti kõrval valveseisang võtta.
Prügist rääkides. Sel aastal oli tõesti tunne, et inimesed olid kuidagi korralikumaks muutunud ja allusid suhteliselt hästi keerukale sorteerimissüsteemile. Loomulikult leidus ka paras ports prügilolle, aga ega neist lahti saagi.
Ahjaa, Lätis käisme ka ära. Seal laulsid linnukesed siuts-siuts. Igav.
Vot, nii läks sel korral.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar