Detsembris 2007 oli mul ohatis. Siis möödus rohkem kui aasta ilma, et see umbrohi oleks minu huulele trüginud. Mõtlesin juba, et juhhuuu, olen suutnud ta enamvähem välja tõrjuda. Nii pikka ohakavaba perioodi polnud mul enne olnud. Aga ära sina hõiska enne õhtut (ja hilja õhtul ka mitte, naabrid võivad politsei kutsuda) - paar nädalat tagasi tekkis mul pisike ohakas. Tekkis, torkis, kadus ära. Nagu ikka. Siis jäi tervelt kolm päeva vahele ja tekkis uus ja uhkem. Mul on tunne, et ohakad teevad kaotatud aega tagasi. Võin kihla vedada, et kui see praegune ohakake ära kaob, siis paari päeva pärast tekib järgmine, mis on veel uhkem.Kevade värk. Igatsugu umbrohtu tärkab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar