Täna aasta tagasi jätsin oma vanematekodu ja kolisin elama herr Suure Arrrmastuse juurde. Toppisin kõik oma seitse asja autosse ja tulingi. Ei saa öelda, et ma kahetseks.
Mitte kuidagi ei saa.
Isegi kui tahaks.
Aga vot ei taha ka.
Aga nüüd olen aasta otsa elanud pereelu ja polegi nii hirmus kui esialgu arvata võis. Seda näitab juba see, et Mps pole mind veel välja visanud (kuigi ma olen ohtralt provotseerinud). Samuti pole ta veel nälga surnud (hoolimata minu kulinaarsetest katsetustest) ega mustusesse uppunud (hoolimata minu suurest laiskusest). Nii et :D... Karta on, et Mpsil tuleb mind veel natuke välja kannatada. Nii järgmised miljon-triljon aastat.
Muide, mul on täna nimepäev. Kingitused ja lilled saata tavapärasel aadressil.
ei julge tulla lähedale õnnitlema nimepäeva puhul, seetõttu siis kaugelt.. ilusat nimepäeva!!!!!
VastaKustutamina ka ei kurda :D
VastaKustuta