Käisin täna linnas. Möödaminnes hüppasin õe ja murdjatäpikese (murdjalapsuke oli tuulerõugeis) juurest läbi. Õde magas kõikse aeg, aga Murdja oli rõõmsalt ukse peal vastas ja nõudis et temaga mängitaks. Eks ma täitsin vapralt oma tädikohustusi ja mängisin nõrkemiseni. Hiljem asjalikke tööasju ajades juhtus aga järmine kummastav juhutm. Üks hetk kuulen minu mobiil heliseb. Pistan käe taskusse ja oh üllatust, kätte ei sattunud mitte minu roosa mölafon vaid üks hall ja plastamassist telefonike, kust millegipärast keegi minuga rääkida ei tahtnud. Mul on kuri kahtlus, et keegi oli selle minu taskusse pistnud. Ma kahtlusten kedagi rohelisetäpilist.
Muideks, siin on endiselt jäine õhkkond. sõrmed on külmast kanged, toksin ninaga...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar