Maasika muusika

Mmmmmmaasikad. Mmmõnusad! Mmmahlased! Mmmagused! Mmmmaitsvad! Mmmmmmotsas?

Jah, nii kipub maasikatega juhtuma küll. Pane kuipalju hernehirmutisi ja võrke välja, ikka saavad nad otsa. Ja kas teate, kes on maasikate kõikse suurem hävitaja? Tigu? Rästas? Naabripoiss? Ei. Punapääsuke! Ainus võimalus oma maasikapeenart punapääsukese hävitustöö eest kaitsta on tema eest kiivalt varjata selle olemasolu. Sest kui punapääsukesel õnnestub kuidagi maasikapeenra asukoht välja peilida, siis varem või hiljem avastate, et müsteerilisel viisil on ta marjade kallale pääsenud ja peenral pole mitte punast täppigi näha enam.

Jep. Täna sõin ma Mpsi maasikapeenra mammutumaks. Kurbusega tuli tõdeda, et aedmaasikahooaeg hakkab selleks aastaks otsa saama. Mis must küll nii saab? Jään kahvatuks ja kiduraks. Aga õnneks aias ringi vaadates märkasin ma, et üks pisike kirsipuuke on tihedalt helepunaseid marju täis. Lehti polnud õieti nähagi. Veel mõned ilusad ilmad ja need marjad on kõik tumepunased. Ennustan punapääsukeste rünnakut kirsipuule.

Ja siis on veel tikrid ja sõstrad ja lõpuks tulevad ploomid, pirnid ja õunad ja kui õunad ükskord otsa saavad siis on jälle maasikahooaeg. Elu on siiski ilus...

Aga jah, maasikate söömises olen ma osav olnud. Kunagi kui ma olin noor, ilus ja lausa hämmastavalt leidlik, mõtlesin ma välja nipi kuidas salaja maasikaid süüa, nii et keegi ei kahtlustaks. Hiilisin mina maasikapeenrale, kükitasin maha ja hakkasin maasikaid sööma, aga et keegi ei näeks, et ma söön, siis hoidsin kätt suu ees. Töötas imetabaselt. Minu käitumises polnud midagist kahtlast ju. Selline nostalgiline hetk.

P.S Teate, miks punapääsukese nokk (nina) on pidevalt punane???