Mulle ei meeldi kui ma selline olen. Ma vihkan neid mõtteid, mis täiesti tahtmatult mu pähe ronivad. Vaatan peeglisse ja mõtlen, et mina ju pole selline. Need ei ole minu mõtted. Väiklased, vastikud, kadetsevad, õelutsevad mõtted. Ma ei taha neid. Aga kusagilt nad ikka tulevad. Ja nad on sellised 1000 väikese hamba ja miljoni iminapaga - imevad end aju külge ja lahti ei lase. Muudkui närivad ja järavad. Õõnestavad. Võeh
Nii et keegi, kes sa avastad, et sinu kurjad mõtted on kaduma läinud. Tule ja vii nad minu juurest ära. Nad ei ole siin teretulnud.
Naerata ja elu naeratab vastu (võid näiteks peegli ees proovida - kui sulle sealt ikka kena naeratav Maailmaparandaja vastu vaatab, siis muutuvad kurjade mõtete hambad nürideks ja iminapad kaotavad töövõime). Aga kui sellest vähe on, siis korda endale, et oled ilus, tark ja osav, see peaks ka piisava annuse positiivsust andma, et igasugu negatiivsed mõtted minema ajada.
VastaKustuta