Kõige magusamad maasikad on maailma lõpus

Milleks inimesele jalad, kui on olemas ratastega toolid! Oma nädalase tööstaaži jooksul olen nii palju tooliga ühest toa servast teise kihutanud, et põrandasse on kulunud sügav kraav. Tekkis hirm, et minu õnnetud jalakesed kärbuvad-närbuvad vähesest kasutamisest hoopitükkis ära ja ma kasvangi tooliga üheks (ja seda kõigest nädalase ringirallitamise käigus, mis saab siis kui ma siin aasta või enamgi peaks töötama). Et sellist koletut juhtumist välistada otsustasin oma tudisevad jalakesed kõhu alt välja tõmmata ja maailma lõppu matkata. Parajalt pikk teekond käimist unustavatele koibadele.

Ma ei olnud Maailma lõpus juba aastaid käinud. Nooruses vahel ikka eksisin sinna ära. Kas te teadsite, et kõige suuremad, tumepunasemad ja magusamad metsmaasikad kasvavad just maailma lõpus? Ja neid oli seal nii palju nagu "Nukitsamehe" filmis, ainult lolle kolle polnud kusagil näha. Nende asemel olid targad lambad, kes üritasid võimalikult jääkarude moodi välja näha. Ma ei tea, mis oli nende maskeeringu eesmärgiks, aga mind petsid nad küll ära. Võite uskuda, et ma olin teataval määral üllatunud, kui ma end ootamatult keset jääkarukarja leidsin.
Aga nii uskumatult mõnus oli seista jalgupidi servakoses ja vaadata kuidas maailm järsku ära lõppeb.

Tean tean, see pole tegelikult mingi õige maailmalõpp, sest ainult ühes kindlas suunas vaadates ja kõike muud jäärapäiselt ignoreerides võib seal tekkida tunne, et ongi vaid meri ja tühjus teiselpool silmapiiri, kus ilmselgelt maailma ümbritsev meri kosena alla langeb. A mis teha kui mul kodu lähedal lõplikumaid maailma lõppe pole ja õnneks olen ma reaalsuse ignoreerimises tugev :DPildil on näha Pillet servakosel seismas.