Prillipapa(mamma?)

Murdsin ükspäev prille puhastades neilt sanga küljest ära. No mis teha kui ihurammu ikka nii paljuüle on. Eile sain siis lõpuks oma uued prillid kätte, aga ikka unustan neid ette panna. Kuu aega sain ilma prillideta  muretult hakkama. Nüüd nagu ei tule meeldegi neid ette panna.
Aga tõsi on see, et eks mu silmad on miskil meeldival kombel aina paremaks läinud. Esimesed prillid, mis ma kusagil seitsmendas klassis sain, olid tugevusega -2,5. Praegu on vasak silm -0,75 (ja väike silinder) ja parem -1,25. Varsti võin lihtsalt klaasid ette panna. No et targem välja näeks.

Aga pole hullu, varsti saan raudselt lugemisprillid, siis võin nendega ka intelligenti mängida :P

matemaatikast

See on veider. Siis kui sündis teine laps, siis ei läinud koormus kahekordseks. Ehk 1+1 ei olnud mitte 2 ,vaid umbes 1,7. Nüüd mil Tõruke lasteaias käib tundub aga, et elu on kohe oluliselt kergemaks  läinud. Kergemaks sellest ajast kui Tõruke oli mu ainumas laps. Ehk siis 1,7-1 näikse kõikide matemaatikareeglite kohaselt olema 0,7.
Seda näitab juba seegi, et mul on korter peaaegu korras.

Teravad elamused kanuumatkalt

Käisime nädalavahetusel kanuutamas. Kui vaadata milliseks mu parem käsi on paisunud, võiks arvata, et oli kõva sport ja katkematu andmine, aga kahjuks pole siiski tegemist sportlikest saavutustest tingitud lihasmassi suurenemisega, vaid hoopis ebasõbralikust kohtumisest kimalasega. Meie laitmatu tiimitöö viis meid nimelt põõsasse, kus passis üks mumm, keda selline ebaviisakas lähenemiskatse häiris ja kes sellest teravat märku andis. Nüüd on pool kätt paistes ja tulitab.
Kui aga see pisike vahejuhtum kõrvale jätta, läks kanuutamine päris toredalt. Ilm oli meie poolt ja kuigi loodus üritas pidevalt kanuusse trügida (kimalased, ämblikud, kaan Peep jne), siis nii mudaseks me ikka ei saanud kui kanuuonu lubas. Tõsi aegajalt tuli kanuud küll järel lohistada, sest vett oli vähe. Kopratammide loendamine läks mul varakult segamini. Aga ümber me ei käinud ja ainult ühe korra jäi kanuu puu otsa kinni :P (siinkohal pean silmas kasvavat puud, mitte vees vedelevaid ronte, nende otsas istusime ikka tihedamini)

Ja üle saja aasta sain jälle telgis magada. Ainus viga oli see, et selle saja aasta jooksul oli mu kroonlühtri toide otsa saanud. Aga öösel polegi vaja, et tuli põleks. Ja õhtul valgustas meie olemist mõnus lõkketuli, mille ääres Triinu tennised aurasid. Romantika missugune.

aastapäev

Täna 4 aastat tagasi sain ühe kuldse sõrmuse sõrme. Hetkel on see küll vannitoa kapis, aga mitte staatusemuutusest tingituna, vaid kehakaalu liigsest vohamisest.  Käisime sel puhul peenes restoranis söömas. Muidu poleks väga viga olnduki, aga ilge rahamaitse oli toidul juures :P
Järgmisel aastal enam peende restorani ei lähe vaid hoopis korraldame romantilise pikniku mõnes looduskaunis kohas. Päikeseloojangu ja linnulauluga.
Mis aga puutub möödunud nelja abieluaastasse (ja 6,5 aastatkooselu ja peaaegu 9 aastat koosolu), siis ma ütleks, et kärab küll. Oleks ma toona teadnud, kuidas olukord praegu on, siis ilmselt poleks ikkagi altari ees ülemäära kokutama hakanud.
Nii et palju õnne meile keraamika(?)pulmadeks.

Suured ja väikesed küsimused

Täna jagati mulle taas lahkelt väike bukletike, mis juhendas kodulehele, kus olevat kirjas vastused suurtele küsimustele nagu mis on elu mõte ja mis juhtub peale surma. No aitäh, aga kui aus olla, siis ega need küsimused pole sugugi aktuaalsed. Palju rohkem rõõmustaksin voldiku üle, kus oleks vastused väikestele küsimustle, nagu mida küll täna õhtusöögiks teha või kas panna lapsele jalga kummikud või botased.

Maailmaparandaja on vanaduses sportima hakanud

Ma olen niiiii vana. Ma ise ei teadnudki seda, aga täna Muhu jooksule registreerides selgus, et ma olen seenior. Ma ise oleks end ehk nibin-nabin noorte kategooriast välja arvanud, aga kõhklusteta täiskasvanute gruppi pannud. Aga mitte seenioriks. Oleks ma seda teadnud, oleks oma käimisraami kaasa võtnud. See suur vanus muidugi seletab, miks mul kõik kohad valutavad ja kanged on.
Hoolimata mind tabanud kohutavast tõest oma vanuse kohta, vedasin siiski oma vana kere starti. Teada on see, et ma vabatahtlikult ei jookse kui just keegi taga ei aja. Seega registreerisin end käimisretkele. Aga teate kui me seal tee servas sammusime, siis koguaeg oli tunne, et keegi ajab meid taga. Nii juhtuski, et päris suure osa teest hoopis lidusime. 6,2 kilomeetrit läks lennates. Isegi kui me seda punases särgis vanameest kätte ei saanudki. Vot tema oli seenior ilma kõhklusteta.
Aga väga tore jooks oli. Ainus etteheide, mis mul teha, on see, et jalgratta loosimisel läks midagi valesti ja ma ei saanudki seda endale. Milline nöök. Ma olin ju ometigi arvestanud sellega. Aga ratast ma ei saanud ja seega tuli jala koju lonkida. Õnneks korjas üks tume ford mind pisut enne väinatammi peale ja vähendas mu vanade kontide vaeva.

Peaks lotopileteid ostma?

Oi ma saan rikkaks. Ma saan kohe hullupööra rikkaks. Käisin nädalavahetusel pulmas ja isegi mu oma ema ei tundnud mind ära, kaugematest külalistest rääkimata. Vend oleks äärepealt pulmast kontvõõrana minema saatnud.
No aga mis sa tahad kui ma oma tavapäraselt lehvivad lokid peadligi tõmbasin ja tuka ette kasvatasin. Lisaks veel uus kleit ja ongi võõras valmis.

Aga pulmad olid imeilusad. Ma olen seda korduvalt öeldnud, et ma hullupööra armastan pulmi. Ja no need olid ühed eriti toredad. Pruut oli ilus kui koiduvalgus ja peigmees pidas kah end viisakalt üleval. Süüa sai hästi ja meelelahutus oli meelt lahutav. Ja kõik oli niiiiii ilus.
Loodan, et sain ka oma seekordse ametiga hästi hakkama. Olin nimelt maalihoidja. See on meeldiv lisandus minu senisele ametipagasile musimasina ja krooniku rollides.
Oksjonilt tõime parima asja koju. Poole olen juba ära söönud. Nämma-nämma.

Ainus puudujääk kogu peo juures oli see, et ma õnneloosi ei võitnud...