Ma ausõna oleks varem kirjutanud, aga ei saa, näpud on külmast kanged. Nii mõnusalt krõbekülma talve pole ammu olnud. Kõik kriuksub, krigiseb, sädeleb ja sätendab. Ja milline silmipimestav ilu! Tõsi, mina keeldun õue minemast ja seda ilu imetlemast. Selle asemel istun toas ahju ääres ja soojendan tagumikku. Teate ju küll, mul on koroonatüsistuste tulemusel tekkinud külmetava kannika sündroom - peps koguaeg külmetab. No ja mitte ei kutsu niimoodi õue minema.
Eile siiski võtsime end kokku ja riputasime tekid-padjad õue külma kätte tuulduma - no et sinna kogunenud kõikvõimaliku elu  kiiresti hukata. Kõik oli kena, kuniks magama minnes selgus, et tekid ja padjad on ikka õues. Kujutage ette kui mõnusalt soojad on -18 kraadisest pakasest toodud tekid. Brrrr.

Aga muidu mul külm ei hakka. Vihun niimoodi joonistada, et pliiatsid susisevad. Eks see on ikka meie uue projekti tarbeks (ja sel korral ei ole tegemist raamatuga). Kuigi ma ei mõista, miks me üldse pingutame. Kirjutasime/joonistasime uhked lasteraamatud ja viimase poole aastaga on raamatupood suutnud vast 1 raamatu maha müüa! Keegi ei taha meie raamatuid. Nuuks. Samas kui Tõrukese loomingut lausa soovitakse kirjastada ja makstakse selle eest pealegi! Jah, lugege veebruari Tähekest, seal on Tõrukese ennustus sees. Kui mulle Tähekesest töötelefonile helistati, siis korraks süttis minus lootusesäde, et keegi on meie lasteraamatu üles leidnud ja tahab sellest jutukest teha, aga kohe trambiti minu lootused mutta, kui selgus, et hoopis minu esmasündinu looming pakub laiemale avalikkusele huvi.

Võiks öelda, et olen kade, aga tegelikult olen muidugi Tõrukese üle uhke ja mul on hea meel, et tema tööd on märgatud. Ma olen oma laste suurim fänn (ja täiesti erapoolik selles vaates). Mõtlesin just, et  selles suhtes on ema hea olla, et lisaks oma saavutustele, saab uhkust tunda ka oma laste üle. Just nagu oleks ise midagi teinud. Jääb vaid loota, et asi on minu ja Mpsi geenikokteilis, mis häid tulemusi annab!