11 paari jalatseid!
Just nii palju ostsime selleaastasel koolialguse osturetkel. Võite arvata, kas oleme nüüd pankrotis või mitte. Aga pole hullu nälga me ei jää. Kõik vanad ketsid võib ju ära hautada ja nahka pista. Ohtra ketšupiga läheb ehk kõik alla.
 |
| AI nägemus meie perekondlikust õhtusöögist |
Muidu on aga vahepeal olnud kiired ajad nagu ikka. On kõvasti ehitatud, natuke ringi reisitud. Tähistatud 15. pulma-aastapäeva, nõrkemiseni koristatud ja vahepeal käisin isegi tööl :D
Eile oli meil Tirtsuga sõnavahetus toitumise teemadel. Mina tahtsin, et ta sööks kõigepealt soolast toitu ja siis saaks magustoidu, tema tahtis alustada (ja lõpetada) magusaga. Jäin endale kindlaks, mispeale Tirts karjus veidi mu peale, jooksis õue ja jätkas seal pahandamist. Häält oli tuppagi kuulda. Kellega ta seal täpselt rääkis, ei tea, aga üks hetk tuli tuppa, ise püha viha täis, silmist vesi purskumas ja teatas:
"Emme, minu toitumisnõustaja ütles, et alati ei tohi soolast enne magusat süüa!"
Ma ei osanud selle peale muud teha kui naerda. Ilmselt käiski õues toitumisnõustajaga aru pidamas. Nüüd jääb vaid välja uurida, et kes meie kodakondsetest on endale toitumisnõustaja paberid teinud. Koer? Kass? Siil?
Siil üritas küll üks öö tuppa trügida. Oli teine verandale tulnud ja podises nurgas toitumisalaseid instruktsioone...
Käisin ükspäev murutraktoriga õunaaias (no et õunte valmimise ajal ei peaks viimaseid rinnuni rohust otsima). Võeh. Sõitsin vist oma tund aega edasi tagasi ja ringiratast ümber puude. Lõpuks oli süda nii paha, nagu oleks paadikesega tormisel merel loksunud. Võeh. Selleks peab mina olema, et kuival maal merehaigeks jääda. Või on see maahaigus.
Päris kõike niidetud ei saanud (sest paha hakkas, noh), aga üsna suure platsi küll. Oleme nüüd juba ei tea mitu aastat seal ragistanud ja võsa võtnud. Ma ütleks, et peaaegu pool aiast on juba murutraktoriga niidetav (tõsi, terad peavad küll kõige kõrgemas asendis olema, aga asi seegi).
Kirsse korjasin ka. Neid, mida ema-isa polnud ära korjanud. Ilusad tumepunased ja mahlased. Nämm.
Käisime perega Kesk-Eesti tuuril. Oli väga vahva, aga ma ei kavatse täna sellest rääkida. See nii vana asi juba. Aga ega midagi uut ka eriti rääkida ei ole. Olen jälle tööl. Rõõmuga? Mitte eriti. Mulle hakkas puhkamine juba vaikselt välja tulema ja oleks võinud jätkata.
Aga jah, august on käes. Mäletan juba kaugest lapsepõlvest, et augustil on kole suvelõpumekk juures ja peatselt algav kool varjutab kõike. Mina küll koolis ei käi, aga see ei tähenda, et kool minu elu ei mõjutaks. Vastupidi, kooli algusega saavad alguse taas ka logistilised väljakutsed.
No mis mul praegu viga? Ärkan hommikul pool tundi hiljem kui kooliajal ja ikka saan rahus ja vaikuses end valmis seada ja aega jääb ülegi. Loe või raamatut. Mitte kedagi ei pea voodist välja peksma ega tagant sundima. Lapsed jäävad minust koju magama. Ainult Tirtsukese pean korraks üles äratama, et talle kalli-musi-pai teha. Seda peab tegema nii, et ta ikka tunneks, muidu on pärast draama. Ülejäänud lapsi ma õieti ei näegi - need magavad telgis. Ja tööle ei jää ma ka hiljaks (nagu kooli ajal). Õhtul saan rahulikult poes käia, ilma et keegi mu peale vinguks. Ainus raske hetk on koju saabudes, mil mind tervitab ürgkaos. Kõik, mis enne segamini ei olnud, on seda nüüd. Kooli ajal on lastel lihtsalt veidi vähem aega kaose külvamiseks (aga nad on oma oskused meisterlikuks timminud ja suudavad ka lühikese ajaga üht teist kokku keerata.
Nojah. Tahaks ju mõelda, et umbes kolmandik suvest on veel ees (Sest suvi algab kui algab koolivaheaeg ja lõpeb 1. septembril, arvaku kalender mida tahab), aga ikkagi on mõrkjas maik seal juures. Suve alguses mõtlen ju ikka, et mida ma kõik selle suve jooksul ära teen ja siis sügise saabudes avastan, et oih, kõik tegemata.
Aga ei, tuleb mõelda positiivselt. Mul tuleb augusti teises pooles veel nädalake puhkust. Esialgsete plaanide kohaselt peab sinna mahtuma kolm reisi ja maja valmis ehitamine. Jõuab küll
