Käisime perega Kesk-Eesti tuuril. Oli väga vahva, aga ma ei kavatse täna sellest rääkida. See nii vana asi juba. Aga ega midagi uut ka eriti rääkida ei ole. Olen jälle tööl. Rõõmuga? Mitte eriti. Mulle hakkas puhkamine juba vaikselt välja tulema ja oleks võinud jätkata.
Aga jah, august on käes. Mäletan juba kaugest lapsepõlvest, et augustil on kole suvelõpumekk juures ja peatselt algav kool varjutab kõike. Mina küll koolis ei käi, aga see ei tähenda, et kool minu elu ei mõjutaks. Vastupidi, kooli algusega saavad alguse taas ka logistilised väljakutsed.
No mis mul praegu viga? Ärkan hommikul pool tundi hiljem kui kooliajal ja ikka saan rahus ja vaikuses end valmis seada ja aega jääb ülegi. Loe või raamatut. Mitte kedagi ei pea voodist välja peksma ega tagant sundima. Lapsed jäävad minust koju magama. Ainult Tirtsukese pean korraks üles äratama, et talle kalli-musi-pai teha. Seda peab tegema nii, et ta ikka tunneks, muidu on pärast draama. Ülejäänud lapsi ma õieti ei näegi - need magavad telgis. Ja tööle ei jää ma ka hiljaks (nagu kooli ajal). Õhtul saan rahulikult poes käia, ilma et keegi mu peale vinguks. Ainus raske hetk on koju saabudes, mil mind tervitab ürgkaos. Kõik, mis enne segamini ei olnud, on seda nüüd. Kooli ajal on lastel lihtsalt veidi vähem aega kaose külvamiseks (aga nad on oma oskused meisterlikuks timminud ja suudavad ka lühikese ajaga üht teist kokku keerata.
Nojah. Tahaks ju mõelda, et umbes kolmandik suvest on veel ees (Sest suvi algab kui algab koolivaheaeg ja lõpeb 1. septembril, arvaku kalender mida tahab), aga ikkagi on mõrkjas maik seal juures. Suve alguses mõtlen ju ikka, et mida ma kõik selle suve jooksul ära teen ja siis sügise saabudes avastan, et oih, kõik tegemata.
Aga ei, tuleb mõelda positiivselt. Mul tuleb augusti teises pooles veel nädalake puhkust. Esialgsete plaanide kohaselt peab sinna mahtuma kolm reisi ja maja valmis ehitamine. Jõuab küll
