Issver-sussver kuidas aeg lendab. Blogisse hästi ei jõuagi.
Aga palju on tegemist olnud ka ja karta on, et lahedamaks ei lähe nii pea.
Aga mis ma siin hädaldan, hakkan kohe pihta. Tahtsin rääkida kohalikust lauluvõistlusest, kus minu laululinnukesed lõõritamas käisid. Või kraaksumas? Vares on ju ka laululind?
Ma olen 2018. aastast alates igal aastal käinud lauluvõistlustel mõnele oma lapsele kaasa elamas, kuid see kord oli pisut teistmoodi. Minu lapsed nimelt ei õpi kusagil laulmist ja nende juhendajaks on alati olnud kas lasteaia või kooli muusikaõpetaja. Kahjuks juhtus sel aastal nii, et õpetaja pidi tervisemurede tõttu kõrvale jääma ja järsku polnudki lastel juhendajat, aga laulusoov oli. Lasteaiaga läks lihtsalt, naabervalla õpetaja tuli appi. Koolis aga seda võimalust ei olnud, nii et laps oligi juhendajata. Seega ei jäänud Mpsil muud üle kui ise juhendajaks hakata. Ja siis algasidki konarlikud ettevalmistused.
Esiteks Tirts - lasime tal endal laulu valida (mis oli viga). Laul oli kiire, tiheda tekstiga ja meie s-tähte susistavale lapsele tõeline väljakutse. Üks hetk ohkas ta isegi, et selles laulus on nii palju s-tähti. Lisaks puudus tal igasugune keskendumisvõime ja polnud harv juhus kui ta poole harjutamise pealt hakkas mingi muu asjaga tegelema. Või lollitas niisama. Rääkimata siis sellest, et pooled sõnad sõi ära ja ülejäänud puterdas niisama - diktsioon oli olematu. Eriti kurb oli muidugi see, et kõiki teisi laule laulis ta imekaunilt. Isegi Täpikese laul tuli tal paremini kui enda oma. Vahetada oli selleks ajaks muidugi hilja.
Teiseks Täpike - tema on juba nii suur ja tubli, et suudab keskenduda küll ning tühja koha pealt lollitama ei hakka. Küll aga pidi nii talle kui Mpsile meelde tuletama, et harjutada on ka vaja. Lisaks kimbutas teda kurguhäda. Paar päeva enne kontserti oli ta täiesti hääletu.
No ja siis saabuski kauaoodatud kontsert. Egas midagi piduriided selga ja laulma. Tirts oli oma kleidi üle väga uhke ja ütles, et see on nagu printsessiaja toatüdruku kleit. Üritus algas kella kuuest ja lõppes alles poole kümnest. Tõsi väiksemate vahekokkuvõte tehti varem ära ja enamus pisikesi sai varem koju, aga minu Tirtsuke pidi lõpuni olema. Õnneks oli tema esinemine päris alguses ja last tuleb kiita - ta võttis end kokku ja tegi oma parima esituse. Suutis keskenduda laulmisele ja ei hakanud poole pealt tantsunumbrit etendama või kohatuid anekdoote rääkima. Ja kõik s-id hääldas nii püüdlikult välja, et talle oleks vabalt võinud logopeedide liidu eripreemia määrata. Kahjuks logopeede kohal ei olnud ja mingit auhinnalist kohta ta ka ei saanud (5-7 aastaste vanusegrupis ongi 5-aastasel keeruline läbi lüüa) ja see tõi kaasa loomulikult ohtralt draamat ja suuri krokodillipisaraid. Ma olin selleks valmistunud ja varakult lubanud, et läheme ostame talle pärast poest auhinna. Kurb tõsiasi oli see, et pood oli selleks ajaks juba kinni... Oh neid pisaraid. Ja õhtu tipuks kukkus ta veel oma põlve ka katki (veresooned andsid alla, nagu ta ise hiljem selgitas) ja siis kuulis kogu Liiva linn sellist kisa, et mõni kahtlustas raudselt, et ohusireeni katsetamine on varasemaks tõstetud.
Täpikesel oli ka raske - oma häält ei olnud ta kahjuks tagasi saanud ja madalamad noodid olid kõik karused ja hääle juhtimine ei tulnud liiga hästi välja, kohati jäi madalaks ja kaugele oli kuulda, et lapsel on nina nohune ja hääl käre. Ülemised noodid helisesid õnneks ilusasti. Täpikese kasuks rääkis aga see, et tema vanuseklassis oli häbemata vähe osalejaid ja seega õnnestus tal ka järgmisesse vooru pääseda. Mingit võidulootust tal küll pole (võistleb ta ju ikkagi sellistega, kes on 5-7 aastat laulmist õppinud, samas kui tal pole õiget juhendajatki), aga see pole üldse oluline. Vähemalt on lootus, et lõppvõistluse ajaks on hääl tagasi ja on võimalus näidata oma hääle ilu.
Aga üldiselt oli kontsert äge. Ma olen seda korduvalt kirjutanud, et mulle laste lauluvõistlused meeldivad juba kaugest lapsepõlvest saati. Selgi korral ei tulnud pettuda - nii palju ehedust ja siirust. Ja nii palju möödalaulmist. Oleks ma praegu 5-7 aastane ja igatseks lauluvõistlusele, siis võibolla oleks ma hästi sinna seltskonda sobinud oma karu häälega. Oli muidugi ka ilusaid ettekandeid, aga mõni lausa ehmatas oma ebakõlas :D
