Lapsed tegid täna lasteaias mesilasvahast küünlaid. Ilmselt valmistusid desünkroniseerimiseks.
Jah, viimasel ajal muud ei räägitagi kui desünkroniseerimisest, energiasaartest, sünkroniseerimistest, kerksuskeskustest, säilenõtkusest ja muust säärasest. Harjumuspärast ja arusaadavat eesti keelt peaaegu ei kuulegi enam.
Kuidas mina siis vaatan desünkroniseerimisele? Väga rahulikult. Meil on ju justkui oma kodune kerksuskeskus. Meil on ahjuküte ja kuuritäis puid. Olemas on puuküttega pliit ja ka gaasipriimus. Meil on kuivkäimla ja oma kaev. Vee kättesaamiseks on küll elektrit vaja, aga meil on ka generaator. Isegi patareidega raadio on olemas. Juba mitu aastat tagasi sai aita rajatud kriisivarude hoidla (alles hiljuti revideerisime seda ja tõime hulga sprotte, mille parim enne kuupäev on lähenemas, realiseerimisele). Nüüd sai lasteaiast küünlajupi ka (mitte, et neist enne puudust oleks olnud). Isegi auto paak on enamvähem bensiini täis. Piirkondliku kriisikomisjoni esimehe telefoninumber on ka kiirvalikus.
Kui teil kõiki neid luksusi pole, siis võite ju alati külla tulla :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar