Ma armastan oma lapsi väga, aga vahel on ikka tore kui neist puhkust saab. Sel nädalavahetusel saigi. Läksime Mpsiga Pärnusse puhkama. Käisime restoranides, hulkusime mööda lumist jõuluehteis linna, poodlesime ja nautisime niisama elu, kus kõrvus ei kaja pidevalt "Ämmä! Ämmä!!! ÄMMÄ!!!"
Tõeliselt mõnus oli. Ja hädavajalik. Viimasel ajal on olnud tunne, et ma ei suuda enam sammu pidada. See detsember on nii ära broneeritud, et lihtsalt võimatu on järge pidada kes, kus ja kuhu maksta. Järjest tulevad lasteaia kaunistamine, klasside kaunistamine, jõulupidu 1, 2, 3, 4, 5, 6 ja võibolla veel mõni, jõulutulede süütamine, ekskursioon, advendiüritus 1, 2, 3, jõulukontsert 1, 2, proovid, esinemised, väljasõidud, jõulumaad, jõulunäidendid. Päkapikkudest (olen Mpsile ülimalt tänulik, et ta need on enda kanda võtnud) ja jõuluvana kingikoti täitmisest rääkimata.
Ahjaa, kusagile peab mahtuma veel töö tegemine ja tavapärane elu (loe koristamine, söögitegemine ja lastele õppimise vajalikkuse meelde tuletamine). Huvitav, kas asi ongi sel aastal hullem või hakkan ma vanaks jääma, et ei suuda enam sammu pidada? Või tuleks muretsemine lõpetada ja öelda, et las minna. Küll kõik laabub... kahju, et ma nii ei oska.
Ma mõtlen, et kui mul õnnestub uueks aastaks kasvõi killuke tervet mõistust säilitada, siis on ikka ülimalt hästi läinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar