Blogi, blogi, blogi

Rääkisin just emaga telefonis ja ta küsis, et kuidas meil ka läheb.

Vastus oli töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö ja koristamine. Koristamist on ainult üks kord kirjas, sest see on pikk sõna ja ei viitsi mitu korda kirjutada, aga ega seda oluliselt vähem ei ole. Nagu märkasite, siis ei olnud nimekirjas mitte ühtegi blogi, blogi, blogi.  Lihtsalt ei jaksa.

Tööd on tõesti palju. Viimasel ajal kohe eriti palju. Ja ei ole lihtsalt paberi ühest hunnikust teise tõstmine või kaustade tähestikulisse järjekorda sättimine. Sellest võin küll ainult unistada. Ja aegajalt unistangi, mulle meeldivad kui asjad on korras ja struktureeritud. Isegi kui ma olen pisut kaootilise loomuga. Ma kirjutan iga nädal endale tegemata tööde nimekirja, kust saan siis tehtud töid maha tõmmata. Kui leht läheb liiga kirjuks, võtan uue puhta ja kannan sinna need, mis on varasemalt lehelt tegemata.  Minu arust juba kevadest saati (või äkki isegi eelmisest sügisest?) kandub nädalast nädalasse edasi tegemata töö nimega "pahna kõvakettalt serverisse tõstmine". Oleks vaja veidi sorteerida ja ära teha, aga kogu aeg tuleb peale pakilisemaid asju. Nii et kui üks kord mu arvuti õhku lendab, siis läheb see koos kõige sellega, mida ma pole tähtsamate tegemiste tõttu suutnud serverisse tõsta. Ja selliseid väga pika habemega tööülesandeid on mul veel küll ja rohkem. Kurvaks teeb aga see, et ükskõik kui kõvasti ma ka ei pingutaks ja kui hingega asja ei teeks, siis väljapoole paistab millegipärast ikka vaid kõik see, mis on tegemata.  Ei tea kas asi on ilmas või milleski muus, aga ma tunnen, et motivatsioon hakkab hääbuma ja kõrva tagant tuleb juba kerget kärsahaisu. Kas on tunda läbipõlemise hõngu?

Aga, et kõik ei oleks üheülbaline halamine, siis tooks sisse ikka ka koristamise teema. Siis on kaheülbaline halamine. Augeiase tallide puhastamine oleks selle majapidamise korrashoiu kõrval lapsemäng. Või on asi lihtsalt selles, et ma olen vilets koristaja ja veelgi viletsam delegeerija. Aga ausalt, kui ma õhtul töölt koju vaarun, siis tahaks puhata ja mängida, mitte koristada, süüa teha ja lapsi piitsutada, et nad oma koduseid töid teeks.

Minu vanuses võiks juba natuke paremini osata seda kõike manageerida. Vanusest rääkides. Sain hiljuti (peaaegu kuu aega tagasi juba) aasta vanemaks (hehee, lugesin just, et sain aasta vanaemaks....". Aga ega nendest pidustustest midagi erilist rääkida ei ole. Tuli lihtsalt veidi rohkem koristada ja kokata. 

Palju rohkem elevust tekitas Tirtsu sünnipäev. Ta sai juba neljaseks! Kes suudab seda uskuda? Alles ta sündis, aeg lendab linnutiivul ja kõik need tavapärased väljendid. Sünnipäev tähendas muidugi taas ettevalmistusi. Ma hoiatan. Kui teil peaks olema väikesed lapsed ja teil tekib mõte lastele sünnipäevaks pinjata teha (osta), siis palun, õppige minu vigadest ja matke see mõte kohe maha. Ausalt! Rebige peast välja, tümitage oimetuks ja kaevake maa sisse. Alates sellest kui ma Tirtsule mõned aastad tagasi esimese pinjata tegin, olen pea igaks sünnipäevaks pidanud ühe nikerdama. See tähendab mitu õhtut palehigis tööd, viie minuti destruktiivse lõbu ja kommisaju nimel. Jah, lapsed jumaldavad seda, aga mul on neist ausalt kõrini. Tirts tahtis loomulikult ka üht. Arvake ära mis kujuga. Võite kolm korda pakkuda, aga esimesel korral peab täppi minema. Vihjeks niipalju, et sellel on üks sarv ja see pole mitte nina otsas.

Õigesti arvasite.

Ja juba kolme päeva pärast saab minu esmasündinu 12. Ma iga päev imestan, kui suureks ta kasvanud on. Lisaks on ta äärmiselt nutikas. Koolist toob koju ainult viite puru, vahel mõni neli eksib ikka sisse ära ka. Ja ükskord sai vist isegi ühe kolme. Kehalises kasvatuses või midagi.  Ma pidasin end kooli ajal ikka targaks ja heade õpitulemustega lapseks, aga no sellistest hinnetest võisin ma vaid unistada. See ei tähenda muidugi seda, et meil poleks mingeid probleeme. Ütleme nii, et oleme ainuüksi sel sügisel nii palju piike murdnud, et talvepuudega peaks täitsa muretu olema. Peamisteks vaidlusteemadeks on ammu kontrolli alt väljunud nutisõltuvus ja üleüldine ärevus ning ärritumine kõikvõimalikel teemadel.

Seda nutivõitlust tuleb muidugi ka Täpikesega pidada. Vahel isegi Tirtsuga.

Mis siis veel? Joonistada pole ma eriti jõudnud. Oktoobri kuu kunstis teemaks oli lehemaal. Täpne teema sisustamine jäi iga kunstihuvilise enda määratleda. Mina läksin jälle kergema vastupanu teed ja valmistasin Lühiajalise lehetaiese pealkirjaga: "Napilt kassi hambust pääsenud". Teos on tehtud ühel tormisel ööl korjatud mini tormimurrust. 

Tõruvarblane

Tormidest rääkides. Neid on üle Eesti käinud päris mitu tükki - üks võimsam kui teine. Tuhanded inimesed on olnud elektrita, tormivangis, hädas murtud puudega jne. Huvitav oli hommikul tööl kuulata, kellele torm milliseid katsumusi on valmistanud. Meil näiteks puhus õues plastmassist tooli ümber...

Raamatu illustratsioone ma eriti teha pole jõudnud. Olen hoopis liimi ja vatiga õhtuti aega veetnud - mul on uus hobi. Sattusin instagramis  ühe kunstniku peale, kes teeb vatist imelisi jõuluehteid. Endale omase naiivsusega mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab. Nüüd on mul terve tuba täis vormitudi vati-känkraid ja kahtlase kujuga moodustisi. Võibolla kunagi teen sellest eraldi postituse. No kui mõni jõuluehe päris valmis on. Hetkel kahjuks pole ükski valmis saanud, kuna mul ei ole valget värvi :D 

Ja koorilaulu hooaeg algas taas. Nüüd muud ei ole kui igal vabal hetkel üks ding-digedong.