Märkus

Ja hoolimata kõigist neist õpikute paberdamistest ning vihikute joonimisest tuli laps eile ikkagi märkusega koolist koju - selgus, et pliiatsid olid teritamata...
Vaatasin siis õhtul üle, millised pliiatsid ta oma pinalisse oli torganud - kõige pisemad pliiatsijäänused, mis oli leidnud. Väiksed nürid jupikesed. Ja tõesti, kui mul ühest asjast kodus puudust ei ole, siis on need just värvipliiatsid. Palun, vali, igas suuruses ja toonis. Värvide kaupa sorteeritult ja puha.

No ja täna polnud koolipäev õieti alatagi jõudnud kui juba tuli teine märkus. Üks töövihik olla kodus. 
See teeb esimese koolinädala kohta juba kaks märkust. 

Ma mõtlesin, et ma 4. klassi lapse koolikotti ometi enam ise pakkima ei pea. Ja ei kavatse ka hakata. Varem või hiljem peab taha hakkama ise vastutust võtma. Kuigi märkustega seda ilmselt ei saavuta. Tal on hämmastav võime end sellistest asjadest mitte häirida lasta. Läheb läbi märkuste vihma ilma märjaks saamata.

Vastukaaluks võtab Tõruke seda sorti märkamisi väga karmi kriitikana ja muretseb teistegi eest. Maailmas peab olema tasakaal.

EDIT: Päeva edenedes lisandus kolmas märkus! Veel üks töövihik kodus... Mul on tunne, et siin tehakse praegu märkuste rekordeid!