väikeste taskutega udupea

 Ma olen ikka rääkinud, et mu keskmine (Täps noh) on kohutav udupea. Ta on võimeline kooli minema ilma koolikotita ja jätma spordiriided ööseks kooli kõrvale kiviaiale vedelema kuna "need olid liiga rasked". Telefoni pole tal kunagi kaasas kui vaja oleks. Tihti juhtub ka seda, et mina ootan teda kooli parklas, aga tema unustab end sõbrannadega juttu ajama. 

Kurbadest kogemustest õppinuna (sest süüdi olen igal juhul mina),  kordan igal hommikul üle, missugune on päevaplaan, kes tuleb bussiga, kes tuleb autoga ja kes kus olema peab.

Eile rõhutasin eriti tugevalt vajadust kohe peale tunni lõppu parklasse kihutada, sest meil oli vaja kiiresti muusikakooli veebitundi jõuda. Kordasin nagu kokutav papagoi - ei uimerda, otse parklasse. Ruttu-ruttu.

No ja mis te arvate, mis juhtus?

Valesti arvasite.

Juhtus hoopis see, et üks hetk helistas mulle Laisik, et Täps istub kurva näoga koolimaja ees ja sööb lund. Lumi hakkab otsa saama, aga emmet ei ole kusagil. Muidugi polnud. Ma olin oma manitsussõnad unustanud ja istusin ise rõõmsa meelega pikale veninud koosolekul, selmet järglasi transportida. 

Egas midagi, tuleb päästa, mis päästa annab. Tõmbasin jope selga ja tormasin auto juurde. Parklas taskut kobades avastasin, et autovõtit pole taskus. Jooksin tagasi putkasse. Laua peal polnud. Jooksin vallamajja. Arvutikotis polnud. Jooksin parklasse, et ehk on võti süütes. Polnud. Tagasi putkasse, et ehk maha kukkunud. Pole. Vallamajja. Keerasin koti tagurpidi. Pole. Uuesti parklasse ja seal, poolel teel lumehanges see vedeleski. Ilmselt taskust välja kukkunud. See poleks esimene kord, kus midagi mu jope taskust välja pudeneb. Ostsin omale sünnipäevaks netist jope ja kõiges muus olen 100% rahul - mõnus, soe, paras, varrukad pole lühikesed ega midagi. Õmblus- ja materjali kvaliteet on tip-top. Ainult taskud... uskumatult ebapraktilised.

Kui õhtul koju jõudsin, siis esimese asjana õmblesin oma jope taskud sügavamaks. See oli esmane kogemus. Ma olen varasemalt teinud riideid laiemaks, kitsamaks, pikemaks, lühemaks ja taskutes olen enamasti auke parandanud, aga jah. Taskute süvendamine on esmakordne töö.

Nüüd surun käed küünarnukini taskusse ja löön rõõmsalt vilet