Eile sai minu kõige pisem pudin juba kaheaastaseks. Saate aru? Kaheseks! Juba! Ma kutsun teda ikka veel beebiks, kuigi tegelikult on suur ja eneseteadlik neiu. Või noh, mitte just otseselt suur, ta pigem pisikest kasvu, aga iseloomu on tal küll kahe eest.
No milline see kahene Tirts siis on?
No maailma kõige armsam, ilusam, toredam ja loomulikult andekam laps. See olgu alustuseks ära öeldud.
Arvestades, et tegu on minu lapsega, siis võib nimekirja lisada ka tujuka, jonnaka ja isepäise. Kindlasti ei saa tema kohta öelda tuim!
Tirts on elav, lõbus ja võiks öelda isegi kelmikas. Talle meeldib nalja teha ja naerda kõkutada. Teisalt, kui ta oma tahtmist ei saa, siis võib ta kriisata ja ükspäev oli lasteaias isegi mängukaaslast hammustanud! Klassikalised jonnimisvõtted on tal selged - oskab visata nii silda kui pulka või muutuda lödiks kui ülekeedetud makaron. Võib vabalt jonnides pikali visata ja jalgadega vehkida.
Seda, et tal on võimas hääl, olen ennegi maininud. Eriti hästi kostub see välja kui ta jonnib, aga ka laulmist on kaugele kuulda. Liise laulab palju. Enamasti valjusti. Lemmiklauluks on "Viire takka". See kõlab küll rohkem: "... kakka, tuleb-tuleb".
Tirts on imeline mängija. Ta võib päris pikalt üksi nukkude või legodega mängida. Seal juures mängib ta päris mänge, mitte ei pane asju ritta (nii nagu Tõruke väiksena tegi) või tuuselda niisama ringi. Kõige kummalisem seal juures on see, et ta ei nõua, et keegi tema juures passiks või koos temaga mängiks. Sellist last pole mul varem olnud.
Mängimise kõrvale, aga ka niisama, räägib Tirts päris palju juttu. Suur osa jutust on tavainimesele arusaamatu, aga iga päevaga suudab ta end aina paremini selgeks teha. Eriti hästi on selged: "Ei taha!" ja "Anna siia!". Pildiraamatus suudab ta suuremale osale piltidest juba nime juurde öelda näiteks pibikas (liblikas), lilla (lill), kuu, auto, onu jne. Ja kui ei tea (või tahab, et keegi teine ette ütleks), siis küsib "mis siin on?" Seda võib ta nõrkemiseni küsida. Annab suurt lootust, et "miks"-periood tuleb viljakas!
Tänase seisuga on Tirts juba kuu aega lasteaialaps olnud. See näikse talle hästi sobivat. Eks tal natuke raskusi ole lasteaiareeglitest kinnipidamisega, aga küll seegi laabub. Hommikul läheb aeda hea meelega, lehvitab rõõmsalt emmele ja õhtul tuleb koju ka hea meelega. Mil moel ta vahepeal õpetajaid terroriseerib, sellest ei tea ma õnneks midagi.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Tirts on super nunnu ja sobib meie pisut segasesse perekonda imeliselt!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar