Teate, täitsa tore on sellise palavusega tööl käia. Meil on putkas konditsioneer ja meeldivalt jahe. Kahju ainult, et tööd peab tegema. Mõni võiks ju väita, et palju mõnusam on mere ääres kaelast saati vees liguneda. Kahtlemata, aga teate, ma olen sel aastal juba oma 16 korda meres käinud, mis tähendab, et suve miinimumnorm on täis. Seda kõike töö kõrvalt. Ujumas käin ma üldjuhul õhtuti kui kõige pisem on unemaale saadetud. Täna näiteks juhtus see alles kell 22.20. Õhtused ujumised on mõnusad. Vesi on soe, siidine ja värviline. Viimane pole mitte sinivetikatest vaid loojuva päikese kumast. Mõnus noh.
Lugenud olen ka tavapärasest rohkem. Mulle on lugemine alati meeldinud, aga vahepeal oli tunne, et loen ainult lasteraamatuid (mis mulle küll väga meeldivad, aga vahel tahaks ka midagi tummisemat). Tänu tööle, koerale (keda ma polegi veel maininud, aga kes kasvab mühinal ja teeb igatsugu kutsikatrikke), ujumisele, lugemisele ja Tirtsule (kes on õhtuti kui töölt tulen ekstra memmekas ja sülelaps) on mul väga vähe aega kirjutamiseks. Blogis laiutab põud ja kogu mu koroonaaegne kirjavahetus on minu taha toppama jäänud. Kõikvõimalikud kirjanduslikud projektid on ka pausile pandud. Ja siis ma nimetan end veel grafomaaniks. Varsti ei tea enam, mispidi pastakat käeski hoida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar