laupäev, aprill 14, 2018

laululinnupojakesed

Täna oli siis see päev, mil sai täiel rinnal läbi laste oma lapsepõlveunistusi täita. Mõlemad võsukesed osalesid kohalikul lauluvõistlusel ja mina olin kohutavalt uhke emme. Ma mäletan kui ma väike olin, siis meeldis mulle laulukaruselli vaadata. Eriti kadedaks tegid mind seal jagatavad auhinnad. Barbied! Ma olin täiesti kindel, et ma suudaks laulda vähemalt sama hästi kui saates osalenud, kui mitte paremini.  Isegi kui lasteaia muusikaõpetaja ütles, et sina ära laula, sul on karu hääl! Enesekindlusega mul toona probleeme polnud.

Aga kui rääkida laste esinemisest, siis Täpike tegi imelise etteaste ja mis jäi puudu musikaalsuses, tegi ta tasa oma säraga. Tõruke seevastu näitas taset ja sai oma vanuserühmas kolme parima hulka. No see pole päris laulukarusell, aga  minu jaoks võiks vabalt ka eurovisiooni konkurss olla. Uhke olen ikka!

P.S Pilt on aastast 1987. Olen umbestäpselt sama vana kui Täpike praegu. Loen luuletust, mitte ei laula. Mingil põhjusel mind laulma ei saadetud. Ei tea kas asi võis olla karu hääles....

Kommentaare ei ole: