Teisipäev, jaanuar 24, 2017

Põetaja

Suured pidustused on läbi  ja aeg on naasda argiellu. Naasemine saabus ka tagasilöökidega tervises. Eile teatati mulle lasteaiast, et olen täiesti tõbised lapsed sinna viinud ja olen üleüldiseks ohuks inimkonnale. Lapsed saadeti koju. Ma ei saa väita, et see poleks olnud õigustatud - mõõdistamised näitasid, et mõlemal oli palavik ja kui oleks detsibellomeeter käepärast olnud, siis oleks ilmselt mõõdetud tervistkahjustav müra, mida nad köhimisega tekitasid.
Kuna meie tavapärane lapsehoidja on karantiinis, siis olengi mina sunnitud põrsakestega koju jääma. Kõrge palavik ja köha ei avalda nende tavapärasele destruktiivsusele olulist mõju. Iga hetkega, mil ma üritan natuke arvutitööd teha suureneb kaos  lausa ulmelise kiirusega... Ma ei tea, kas õhtuks meie majast midagi alles on.

Aga üks ajalooline sündmus mahub veel lähiajalukku. Nimelt saabus liinile uus parvlaev ja kuna meil polnud kaugelt tulla, siis käisime ka selle ristimist vaatamas. Ega midagi ei kuulnud, mida seal räägiti, sest pidevalt pidi vaatama, et lapsed üle kai vette ei hüppaks. Millegipärast tundus mulle nagu oleks see nende ainus mõte (kuigi nad tõenäoliselt kai servale lähemale kui 2 meetrit ei läinud).
Praam ise oli ilus ja puhas. Pakuti kiluleiba ja Iff laulis. Kuigi lapsed teda kuulata ei tahtnud. Isegi torti nad ei tahtnud. Mul tekkis küll soov üks ripakil olnud tort koju veeretada. Ootas teine justkui mind...

Kommentaare ei ole: