esmaspäev, juuli 04, 2016

Vanem vend

Nagu te kõik teate, on mul kaks pujäänikest kodus kasvamas. Tänu sellele on mul peas terve hulk halle juukseid (no need, mis on jäänud suures ahastuses välja katkumata). Nad suudavad kahekesi mu ikka aegajalt viia sellisesse seisundisse, et olen nõus vabatahtlikult hullumajja minema, et pisut rahu ja vaikust saada. 
Teisalt on mul aegajalt ikka kohutavalt hea meel, et mul on neid just kaks ja et nad oskavad nii supernunnud olla. No näiteks võtame Tõrukese. Viimastel päevadel on ta käitunud ideaalse suurema vennana.
Eile koju sõites jäi Täpike autos magama. Tõruke märkas seda ja hakkas seletama: "Kui koju jõuame, siis võtad Täpikese sülle ja viid ta voodisse." Kohale jõudes muretses ta: "Ära sa Täpikest siis autosse unusta!" (Nagu seda oleks kunagi juhtunud, et ma mõne lapse oleks maha unustanud). No ja kui ma olin ta voodisse tassinud, siis tuli Tõruke ja tegi õrnalt õrnalt Täpsile pai ja musi ja hiilis vaikselt, et õeke ikka magada saaks.
Ühel teisel päeval aga jooksis Tõruke koos poolteist aastat vanema naabripoisiga ringi ja mängis mingit ninja mängu. Täpike tahtis ka nendega mängida, aga ta jalad on ikka jupp maad lühemad ja ei suutnud kuidagi poistega sammu pidada. Hakkas teine siis nutma. Mina kutsusin poisse korrale, et nad ikka Täpsi ka ootaks, kuna ta muidu kurvastavat. Tõruke tuli kohe oma õe juurde, võttis tal käest kinni ja teatas lohutava häälega: "Ära kurvasta Täpike, ma võtan su küll oma mängu. Tule, jookseme nüüd!" Ja kadusidki teised käest kinni joostes maja nurga taha. Nii armas oli neid vaadata.
Täpikesel on ikka vedanud, et tal selline hoolitsev vanem vend on!

Kommentaare ei ole: