Esmaspäev, aprill 04, 2016

Harilaiul vol mustmiljon

Selle aasta avamatk oli taas Harilaiule. Sel korral võtsime ka Saarlanna kaasa. No et jagada meie vaimustust sellest kohast. Ma ei tea, kas sellist entusiasmi, nagu meis on, on võimalik ka kellesegi teise süstida. Meie aga läheme sinna ikka ja jälle tagasi. Igal aastal vähemalt kaks korda. Ühest küljest on tegemist mõnusa matkaga looduskaunis kohas, mis väsitab keha ja kosutab vaimu. Teisest küljest paelub meid ka haakriku kogumine. Või isegi mitte niiväga kogumine, vaid uudistamine, et mida huvitavat siis meri ka randa kandnud on.
Mulle ikka meeldib ette kujutada, et kui ma oleksin merehädaline, siis kas ma rõõmustaks leiu üle või mitte. Sel korral oleks ma nii mõnegi asja üle rõõmu tundnud. Nimelt karastusjookidega varustatus oli sel korral kõrgel tasemel. Küll võis sealt leida mineraalvett kui purkide kaupa fanta zerot (ma ei teadnudki, et fantast ka zero versioon on. Igatahes maitses see täiesti fanta moodi, ainult gaasid olid pika meres loksumise peale ära lahtunud). Arvestades, et merehädalisena oleks ilmselt suurimaks mureks, kust juua saada, siis oleks rõõmustanud küll.
Ma ei tea kui palju oleks merehädalist rõõmustanud need loendamatud töösaapad rannikul. Fakt on see, et paljajalu poleks kindlasti jäänud. Rannas oli saapaid suurustes 39-47.
Seal oli nii õlikindlaid, libisemiskindlaid, põrutuskindlaid, happekindlaid, antistaatilisi kui isegi isepuhastuvaid saapaid. Lisaks siis kõikvõimalikud kombinatsioonid. Ja saapaid tuli muudkui juurde - nägin oma silmaga lainetes loksuvat saabast. Siit küsimus. Kuidas ikkagi nii suurtes kogustes saapaid ilmamerre satub. Ja mitte mingeid vanu ribadeks kantud saapaid, vaid ikka täiesti eeskujulikke.

Pildimaterjal matka kohta lisandub siis kui olen fotoka asukoha tuvastanud!

Muide, enne matkale minekut käisime ja vaatasime ka Päikesepüüdja pisipojakese üle. Nii nunnu! Kohe kadedus tuli peale. Õnneks tõid mu oma väiksed armsad pujäänid mu maa peale tagasi ja suur kadedus läks üle.

Kommentaare ei ole: