Mps on meil tuntud loomaarmastaja ja annaks nende heaks või püksidki jalast. Pükse siilid ei tahtnud, aga Mpsi tennised läksid küll loosi. Üks pisike siilipoiss (või tüdruk? Mine sa hullu tea) näksis tükk aega Mpsi jalanõusid. Ma pean tunnistama oma võhiklikkust siilide toitumusharjumuste suhtes, aga mulle tuli tõesti üllatusena, et nad juustu armastavad. Loodan, et vaene loom sellisest rammusast toidust kõhuvalu ei saanud.
Mingi hetk tüdinesid väikesed okaskerad meist ära ja tõmbusid vaikselt
lehestiku varju peitu.
Ega siilid pole meil muidugi ainsad metsaelukad. Vabalt võiks laulda, et hundid karud käisid sees, rebane istus katusel. Seda võiks meie Eriti Ülbest Rebasest oodata küll. Näiteks kõnnib ta mööda kiviaeda kui meie aias toimetame ja on üldse nii äraütlemata julge ja ülbe.
Siis eile näiteks mängis mingi kitseke meiega dare to mängu. No meie logistasime vaikselt oma teed mööda sõita. Kitseke istus põõsas ja ootas. No ja kui me olime peaaegu temani jõudnud tegi madalstardi ning sööstis kõrvad lidus otse auto nina eest läbi.
Isegi põtra olla seal nähtud. Metssigadest rääkimata. Või noh, neid ei pea nägemagi. Piisab sellest kui minna mere äärde ja poolel teel avastada, et tavapärase teeraja asemel on hoopis ülesküntud uudismaa.
No ja siis veel igat sorti linnukesed. Üleeile näiteks tuli mul ühte maasikavõrku pugenud linnupojakest päästa. Oli teine hädas, ei saanud enam välja ja piiksus haledalt. Päris armas linnuke oli. Aga mis liigiga täpselt tegu oli, jäi minu ornitoloogilise küündimatuse tõttu määramata. Natuke meenutas ju punapääsukest. Pisut pasknääri. Veidike oli kakukulli moodi. Saa siis aru.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar