Viimaseid Päevi Vaba ja Vall

Laupäeva hommikul enne kukke ja koitu lükkasime autole hääled sisse ja kihutasime Tartusse.
Oi milline nostalgia! Mulle meeldib Tartu kohutavalt. Eriti kui samal ajal ei pea muretsema üliõpilaslikel teemadel nagu eksamid, kiirkeedunuudlid ja väike must auk, mis on end rahakoti põhja smugeldanud ja neelab iga sendi, mis sa sinna paotad (ja sellest hoolimata, et sul söögi jaoks raha pole, siis väikese veini jaoks leiab ikka, veel üks müsteeriline finantsime). Tagantjärele on muidugi ääretult mõnus neid aegu meenutada. Mõtlesime end isegi mõnda Vanemuise loengusse smugeldada, nostalgia mõttes. Aga laupäev oli.
Selle asemel hakkasime aga mitteüliõpilaslikult poodlema (üliõpilaslikult ei saanud, sest üliõpilasena polnud mul seda vähest rahagi, mis nüüd). Sel ajal kui Mps kitarrikeeli ja medikaid ja klambreid ja Tallina kilupäeva pühak teab mida veel kõike kokku krabas, valisin mina ka endale muusikariista välja. Pikalt kaalusin kitarri (nüüd saaks ma endale seda odavamat versiooni peaaaegu et lubada) ja trummikomplekti vahel, aga lõpuks otsustasin ikkagi kammipilli kasuks. No et kui ma juhuslikult ei ärkagi ühel hommikul ootamatult musikaalsena üles, siis vähemalt pea saab kammitud. Praktilised kaalutlused ikkagi.
Seejärel hakkasime mulle valget T-särki otsima. Kujutate ette, terve Tartu peal pole valget T-särki, mis ei paistaks läbi. No kuhu see kõlbab? Lõpuks keerukate disainikombinatsioonide tulemusel õnnestus mul siiski mingi valge ürp leida. Selle ajaga oli poodidest niivõrd kõrini, et esialgu plaanitud pulmakleidi* ostmine võeti nimekirjast maha. Selle asemel saatsin Mpsi manitsustega "mitte väga palju pahandust teha" teele ja võtsin raamatu ning läksin Hurda parki lugema. Siis kui ma veel ametlikult ka tudeng olin, istusin ma seal tihti raamatuga. Oi nostalgiat.
Ainult tund aega istusingi ja vaatasin kuidas pruutpaarid tulevad ja lähevad ja fotosessioonitavad. Vaikselt hakkas aga kogunema ka teisi valgeteesärklasi. Ja kaua ei läinudki kui päevakangelane - Viimaseid Päevi Vaba ja Vall (edaspidi VPVV) - kohale jõudis.
Peale tervitussõnu pidi VPVV andma vande, et ta ikka nädala pärast ka kohal on ja et kohe kindlasti ei unusta ta abielu kohustuste kõrvalt ka meid - sõbrannasid.
Sellele järgnes fotosessioon klassikalistes pruutpaaride pildikohtades, millele järgnes fotosessiioon mitteklassikalises pruudikontseptsioonis.
..ja nüüd tee unistav nägu... Proovi sa teha unistavat nägu, kui 12 sõbrannat mitme pudeli šampusega kõrval kommenteerivad. Aga VPVV sai imetabaselt hakkama!
Ka järgnevate keeruliste ülesannetega tuli ta mängeldes toime. Esimene mees, keda ta kohtas oli lahkelt nõus nädala pärast peigmehe kohale asuma, kui viimane peaks mingil põhjusel alt ära hüppama. Esimene kellelt ta palus edaspdiste suurt kõhtu tekitavate õnnetuste vastast abivahendit, võtis taskust pakikese, nagu oleks seda oodanud. Šampuse pudel joodi kiiresti tühjaks ja endised kallimad vajusid kividena emajõe põhja.
Järgnes pidu ja pillerkaar eriti siniste ja kergelt rohekate jookidega, mida VPVV meile segas, ning ohtrate paljastustega isiklikust elust. VPVV jagas meile kui põlistele vanatüdrukutele (vaid üks kogu naistekarjast oli õnnelikku abielusadamasse jõudnud) õpetusi kuidas mehi võluda ja neid endaga abielluma panna nii et neil tekiks mulje nagu see oleks algusest peale olnud nende mõte. Meie omaltpoolt varustasime VPVV-d värtuslike kingitustega, mis tal abielunaisena aitavad elus läbi lüüa. Sest meie ju teame, mida abielunaised kõikse enam vajavad...
Igastahes oli äärmiselt tore õhtu. Ütleks, et teinekordki, aga parem ehk mitte...
Ja varsti saaab juba päris pittu!

* ärge saage valesti aru. Pulmakleit on kleit, mis pannakse pulma selga. See ei eelda, et mina pruut olen.