Jälle üks päev kihutab lõpule, et kaduda siis unustuste hõlma. Viuh ja ongi ta läinud. Võiks ju rõõmustada, et töönädal on läbi ja algab puhkenädal (ehk maakeeli nädalavahetus). Aga jama on selles, et nädalavahetuse saabudes ei võta päevad aega maha ega puhka sellest kiirustamisest ja rabelemisest, vaid annavad aga gaasi juurde, lükkavad sisse kiireima käigu ja vuhhh.....
Ja mina jõuan selle aja jooksul kõigest paar korda silmi pilgutada ja ongi jälle esmaspäev...
Kusjuures selline veider variant on, et hetk enne tööpäeva lõppu võtab aeg aja maha ja jääb peaaegu et seisma. Venib nagu härja ila ja ei liigu ega liigu edasi. Aga punkt kell viis pääseb justkui paisu tagant valla ja ei peatu enne kui esmaspäeva hommikul. Siis hakkab jälle venima.
Praegu nagu aru saate on see hetk, kus aeg on täielikult tardunud....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar