Maailma parim koht

Tihase kohev unistus, see olengi mina

2012-02-17T19:59:00.002+02:00

Lugesin Anna-Liisa blogist kuidas ta kujutas ette, et mida võiks näha ja mida arvata tihane, kes tema aknast sisse vaatab. No mõtlesin minagi end korra selle tihase sulelisse kehasse ning kiikasin enda aknast sisse
No ja nüüd ei saa ma silme eest pilti, kuidas minu aknalaual istub tihane, nokk ammuli, ila voolamas kollasele rinnaesisele, silmad hüpnotiseeritult mind jälgimas ja peas keerlemas mantra: "pekk, pekk, pekk, pekk, pekk..."

Leidsin ükspäev oma vanu faile uurides 5 aasta taguse dokumendi, kuhu olin märkinud nii enda kaalu kui ka kõiksugu ümbermõõdud. Kaal oli täpselt sama, aga sentimeetreid on praegu igalpool paar tükki rohkem. Järeldus? Ma olen praegu kohevam. Ja tihastele meeldin ka.

Näljane

2012-02-16T20:13:00.002+02:00

Tõruke toitub valdavalt minust. Peamiselt limpsib piima, aga vahel järab liha ka kõrvale. Magustoiduks lutsib oma käppasid. Siin siis väike filmike sellest kuidas ablas poiss end üleval peab.

Sry, et vidiots on kummuli. Ei osanud seda keerata. Ja imetabane operaatoritöö on ka minu süü.
P.S See ninnunännuhääletoon tuleb emadusega kaasa ja lülitub automaatselt lapsega rääkides sisse. Seda välja lülitada ei anna. Kannatage ära.

Kõik on hukas

2012-02-16T17:38:00.000+02:00

Üritasin täna üle mitme aasta jälle leiba küpsetada ja see kõrbes nurgast ära. Häbematune. Mul oli just kaval plaan, et küpsetan imemaitsva leiva, nii et alevi teises otsas hakkab inimestel puhtalt leivalõhnast ila voolama nagu Tõrukesel. Ja mina siis serveerin nagu presidendiprovva valgel linal ahjusooja leiba, mida Mps siis kahe suupoolega pugib ja vahepeal kiidab, et küll tal on ikka naisega vedanud.
Ja mis siis on? Toit on kõrbenud, toad on sassis ja laps jonnib... Ma räägin, kõik on hukas...

Aga vähemalt oli täna ilus soe ja päikesepaisteline ilm. Tõruke magas tükk aega õues.

Sõbrapäevapiknik ja seitsmejalgne õudus

2012-02-15T17:28:00.000+02:00

Mõtlesime Mpsiga eile sõbrapäeva puhul, et paneme poisi varakult magama ja siis teeme veidike romantikat jäätise ja veiniga. Kahjuks unustasime plaanid Tõrukesega kooskõlastada. Igastahes keeldus ta kategooriliselt meid sel teemal jutule võtmast ning teatas, et eii-eei-eeeeiiiiii, mina küll magama ei lähe. No kui ei lähe, siis ega vägisi ei pane. Nii ta siis istus koos meiega suuretoa vaibal (meil oli piknik) ja võttis vestlusest aktiivselt osa, laites kõik meie seisukohad maha (ei-eeei-eeeiii). Minule, kes ma olen juba rohkem kui aasta sisuliselt alkoholivaba elu elanud (paar lonksu šampust on ikka joodud), piisas poolest klaasist veinist küll, et jutupaelad lahti põimida ja hakata Mpsile intrigeerivaid küsimusi esitama. No näiteks, "Oled sa vahel mõelnud, et mis siis oleks saanud kui sa poleks minu kasuks otsustanud?" või "Kes on kõikse kaunim maa peal?" või "Mis sa arvad, kellega sa kõige paremini kokku sobiks, kui mind kõrvale jätta" või "Mis siis saab, kui sa kohtad kedagi, kes on muidu nagu Pille, aga ei jonni ega tüüta?" Ja ikka samas vaimus edasi. Mps va libe latikas vingerdas iga küsimuse puhul end välja.

Aga eilse päeva vapustus tabas mind siis kui avastasin enda tassi seest jäleda ämblikuvolaski. Võeh, siiamaani tulevad külmavärinad peale kui seda meenutan... Kuidas ta julges... Või noh, mis temal julgeda, aga mina kartsin küll hirmsasti. No ei suuda ma kuidagi veenda end, et ämblikud on väga head loomad... nad võivad ju südamest head olla, aga siis ärgu ehmatagu niimodi süüta inimesi.

Sõpradest

2012-02-14T18:05:00.000+02:00

Kellest teisest peaks sõbrapäeval rääkima.
Ma arvan, et mul on sõpradega vedanud. Tegelt ka. Ega ma neid ära ei vahetaks, nii et ärge isegi üritage mitte.
Ainus asi, mis mulle muret teeb on distants punkti A (kus olen mina) ja punkti B vahel (kus asuvad sõbrad). See teeb logistiliselt keerukaks selle kui oleks näiteks vaja kohe ja praegu südant puistata või kellegi õla najal nutta või juua tassike teed ilma millegita ja lusikaga või lihtsalt pisut juttu ajada või kedagi külla kutsuda koogi pakkumise eesmärgil või lihtsalt läbi põigata, et partii malet mängida.
Distants punktide A ja B vahel on süüdi ka asjaolus, et mul on täna õnnestunud vaid kaht inimest kallistada. Neid õnneks korduvalt. Seega ülejäänud peate leppima internetiseeritud kallidega. Valige endale ise sobiv:

Kalli

kalli

Kalli

kalli

Kalli

kalli

Kalli

kalli

Kalli

kalli

Kalli

kalli

Kalli

kalli

Kui puudu jääb toodan kiirelt juurde.
Aga need kaks keda mul täna on õnnestunud kallistada on siiski mu suurimad lemmikud (kuigi üks on neist päris pisike veel) ja neid armastan ma kohutavalt (isegi kui ma seda pehmete, karvaste ja vilkuvate roosade südamekestega ei väljenda). Vot nii.

Väsitus

2012-02-13T23:49:00.000+02:00

Täna sai siis minu ametlik puhkus* läbi ja algas jälle palgatöö**. No puhkus tõesti. Ma kohe tunnen end hirmus "puhanuna" eriti peale seda kui poiss keeldub magama jäämast ja laulab teises toas valjuhäälselt mingit eii-eii-eeeiiiiii laulu. Ma ei taha mitte teadagi, mis see töö siis endast veel kujutab. Palka oleks muidugi päris tore üle pika aja saada.
Igastahes puhkuse lõpuks olen väsinud. Perioodi, kus inimene puhkab end välja nimetatakse puhkuseks. Kuidas nimetatakse perioodi, mis väistab? Väsitus?

*rasedus-sünnitus puhkus

**emapalgaga tasustatav töö

Vesiklosett

2012-02-12T21:54:00.001+02:00

Meil on tõeline vesiklosett. Lisaks tavapärasele võimalusele potti veega loputada, kuulub meil komplekti ka kerge värskendus ülevalt poolt. Nimelt on boiler lekkima hakanud ja poti peal istudes tilgub vesi ilusasti pähe. wc-s ajalehe lugemist ja muidu argielu askelduste eest rahusse ja vaikusesse põgenemist see muidugi ei soodusta. Edaspidi peab hakkama vihmavarjuga tualettruumis käima...

Üldiselt tundub, et meie wc on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis sei saa. Mäletate, see polnud sugugi ammu kui ma kirjutasin suurest wc-remondist. Ja veidikese aja pärast kirjutasin kuidas tänu torutöödele lammutati värskelt remonditud ruumis tagumine sein ära ja sai uuesti remontida. No nüüd seoses vannitoa remondiga tehti jälle väike auk wc seina, mille tagajärgede likvideerimisega ma alles eelmisel nädalal ühele poole sain. Tundub, et see ruum ei saa iial valmis - kõikseaeg miskised jamad.
Või mis veel hullem, äkki nüüd saigi valmis ja vee tilkumine näitab, et Ülemiste vanake tuli seda üle ujutama...

EDIT: Vaatasin, et ma pole rohkem kui aasta otsa ühtegi pannpead joonistanud, aga see teema oli nii inspireeriv...

2012-02-12T17:06:00.000+02:00

Täna avastasin poes pomeloriiuli juurest sildi: "Tähelepanu, pomelohooaeg hakkab läbi saama. Kasutage viimast võimalust!"
Mismõttes?!? Millest ma siis teie arvates nüüd toituma peaks hakkama? Kasutasin küll võimalust ja lükkasin kaks pomelotšikut oma ostukärusse, aga ikkagi...

Igav inimene

2012-02-09T23:50:00.000+02:00

Kirjutaks midagi, aga näikse, et olen nii igav inimene, nii et midagi kohe kirjutada pole. Minu päeva suursündmus oli see, et Laulu tänava rähn oli hoopis tänava teises otsas võrreldes tema tavapärase asukohaga. Lisaks on Kase tänavale ilmunud uus ja lahe postkast ning Pargi tänaval võis kohata hommikumantlis meest.
Põnev kas pole?
Perekondlikest sündmustest niipalju, et läksime täna Tõrukesega riidu, kuna ta ei tahtnud kuidagi kuulda võtta minu õpetussõnu, et toiduga ei mängita.
Tegelikult läheb poiss muidugi iga päevaga aina asjalikumaks. Pidevalt seletab midagi ning viskab nalja, mispeale naerab ise suure häälega.

Minu esimesed pisikudumid

2012-02-06T16:33:00.000+02:00

Minu esimesed katsetused pisikudumite tegemisel sai tehtud mõeldes laisikubeebile. Plaan polnud sugugi nii pisikesi asju teha, aga kukkus niimoodi välja. Papudega jäin ise suht rahule, aga mütsikese osas jäi kõvasti soovida. Aga arvestades, et keegi mind ei õpetanud ja täitsa ise spikerdasin oskajate poolt tehtud asjade pealt maha, siis ehk polegi kõikse hullem tulem.

Punk-beebi ja öine matemaatika

2012-02-04T23:20:00.001+02:00

Pisut titejuttu ka. Sest kuigi mu blogi üritab saada käsitööblogiks, siis tegelikult on tegu ikkagi pigem titeblogiga.
Kuna minu enda juuksed on otsustanud minust lahkuda, siis tuleb mul oma juuksurikihu rahustamiseks oma poja ja järeltulija paruka kallal nokitseda. Täna tegin talle peale vanni sellise mõnusa kukeharja. Ja nüüd kammi palju tahad, ikka on juuksed püsti. Ta näeb selle harjakesega muidugi väga punk välja

Lisaks olen avastanud, et öösiti olen ma matemaatikas ikka täiesti tuhm ja numbreid ka ei tunne. Väike näide sellest. Täna öösel kui ma taas jõletu pöidlalutsutamise hääle peale üles ärkasin vaatasin kella ja imestasin, et see on juba neli. Tegin siis kiire arvutuse ja leidsin, et kuna poiss sai viimati süüa kell kümme, siis järelikult on ta olnud kaheksa tundi söömata. Tankisin ta siis silmini piima täis ja vaatasin uuesti kella. Nüüd vähe selgema peaga sain aru, et kell oli hoopis kaks. Järelikult oli kuus tundi söömata... Hommikul uuesti arvutades jõudsin alles tõele jälile. Nii et kui mult öösel küsite, palju on kaks pluss kaks, siis võite kindlad olla, et saate vale vastuse.
Eile käisime ka pisikest draakonibeebit külastamas. No mina ei tea. Kuigi meie poiss oli sündides enamvähem samas mõõdus ja kaalus, siis ikkagi pole ta kunagi nii väike olnud. Ma piltide pealt ka vaatasin. No ei olnud nii pisike. Tellisin omale miljon triljon titepilti ja lapin neid nüüd albumisse. No et kui külla tulete, siis lisaks pulmaalbumile on kohustuslikus kirjanduses ka titealbum...värisege!

Tahan ka käsitööblogiks

2012-02-01T22:56:00.001+02:00

Tahan, et minu blogi oleks ka käsitööblogi, isegi kui ma suurem asi käsitööline pole. Aga ma ikka püüan. Seetõttu eksponeerin kõike, mis olen vähegi suutnud valmis meisterdada.
Kuigi Tõruke on igati käsitöövastane, siis enne tema saabumist õnnestus mul siiski üht-teist valmis nikerdada. Näiteks selle väikese albiinopullikese tegin.

Tegelikult pidi see tulema klassikaline dalmaatsiatõugu lapiline lehm, aga kuna kohalik kaubandus ei suutnud mind musta värvi vildiga varustada, siis tuli selline valge.
Viimasel ajal olen katsetanud kudumise ja isegi heegeldamisega. Kudumisega on kehvasti ja heegeldamisega veelgi kehvemini (no ei õnnestu kuidagi). Alustasin soki kudumist ja see edeneb kiirusel umbes sentimeeter nädalas. Nii saan võibolla ülejärgmisteks jõuludeks sokipaari valmis. Eks ma siis teen oma järgmise käsitööalase sissekande.

Mütoloogiline loom

2012-01-31T18:29:00.000+02:00

Nad on päriselt olemas!!! Vaatlustulemused näitavad, et muinasjuttudes ja legendides tihti figureerivad imelised ühe sarvega olevused pole mitte fantaasiavili vaid tõeline reaalsus. Lõplikult kinnitas seda täna hommikul minu vannitoas tehtud vaatlus. Nimelt kogemata peeglisse pilku heites nägin sealt, et hõbedaseguse laka alt põrnitses mind oma arukate silmadega üks kummaline olevus. Selles, et tegu on ükssarvikuga veenis mind peamiselt tema laubal kõrguv uhke sarv. Milline ilu, milline maagia - ja see kõik minu vannitoas! Kes oleks võinud seda uskuda. Ja eks ole palju neidki, kes kahtlevad selle väite tõesuses ning väidavad, et see võis samahästi olla minu enese peegelpilt ning sarv laubal on tingitud öösel pimedas vannitoa ukse otsa jooksmisest saadud üüratust muhust. Aga küll mina tean juba paremini.

ilus ilm

2012-01-30T23:47:00.000+02:00

Täna oli lihtsalt imetabane ilm, mis oleks ideaalselt sobinud talviseks matkaks. Temperatuur oli ca 7 miinust, päike paistis, linnud laulsivad, tuult polnud ja lumi polnud ka teab mis sügav. Küll oleks mõnus olnud teha selline väike matkake mõnda looduskaunisse kohta, rüübata termosega kaasa võetud kuuma mahla ja lasta kopsudel karastuda värskes talveõhus ning meelel puhastuda.
Aga, nagu te teate, siis on mul väike vingats, kes ilma minuta üle kolme tunni kuidagi hakkama ei saa, aga kes pole veel suurem asi matkaja. Nii et mul tuli piirduda vaid pisikese kärutamistiiruga kohalikus väikeasulas. Jalutamine on muidugi selge liialdus. Kõik teed on nii libedad, et enamuse ajast lasin ma liugu. Ja kukkumast hoidis mind vaid valdavalt neljarattaline käimisabi. Ilma selleta oleks ilmselt kümme korda kukkunud ja murtud ning mõraste luudega traumapunktis lõpetanud.

Miks mulle meeldib iluuisutamine

2012-01-29T21:49:00.000+02:00

Iluuisutamine meeldib mulle juba varajasest noorusest. Kui enamus väikesi tüdrukukesi tahab saada baleriiniks, siis mind jätsid puhvis seelikud ja varvstel tippimine täiesti külmaks. Küll aga vaimustas mind väikeste tüdrukukeste lemmik nr 3 - iluuisutamine (nr 3 sest ma arvan, et printsessiamet on kõrgemal kohal). Teate miks? Sellepärast, et lisaks sellele, et see kuidas nad jääl keerlesid ja tiirlesid ja hüplesid kõik nägi väga ilus välja, oli kogu selle asja juures veel üks võluv asjaolu. Nimelt visati ju peale kava lõpu jääle hulganisti pehmeid mänguloomi. Kujutage ette kui palju mänguasju!!! Ma oleks puhtalt mänguasjade nimel olnud nõus seal jääl liuglema (oma oskustes mul suuri kõhklusi muidugi polnud - mul olid ometi uisud ja no kui raske see ika olla saab).
Aga selline mänguasjade küllus oli minusuguse jaoks hoomamatu. Me sõbrantsidega arutasime seda müsteeriumit ja arvasime, et ega ikka ei visata küll mingeid suvalisi pehmeid loomi, vaid et tegu on iluuisutaja oma koduste mänguasjadega, mis on justkui talismanid ja iga kord uuesti kokku korjatakse ja siis sõbrad viskavad jälle jääle.
Muide, üks minu nukkudest sai ka oma nime minu varajases nooruses ilma teinud Ida-Saksa iluuisutaja Katarina Witti järele. See oli üks neist nukkudest, kellele ma hiljem uue soengu lõikasin. Teine ohver oli poissnukk Peeter.

Vot kus lops, eksisingi lapsepõlveradadele. Seda juhtub kui uitama minna.

P.S Iluuisutamine on pesu triikimise taustaks täitsa talutav (õigemini pesu triikimine on läbi häda talutav kui iluuisutamine taustaks mängib).

Hea ja kurja võitlus

2012-01-27T12:39:00.000+02:00

Ükspäev juhtusin ringvaatest nägem intervjud verinoore kirjanikuga, kes muuseas mainis, et oma raamatusse kirjutas ta sisse ka paljud oma klassikaaslased ja sõbrad, kusjures ta lasi neil ise valida, et kas nad tahavad olla head või pahad tegelased. Mulle hakkas see mõte meeldima ja tekkis huvi, et kes Teie olla tahaksite? No kui Teil antaks valida. Kas eelistaksite ola head tegelased või pakuks rohkem pinget kurjameid kehastada? Palun kommentaariumis vastata!
Ei te ei pea kartma, et ma teid oma surematusse romaani sisse kirjutaks. Viimase kolme aasta jooksul pole ma sinna sõnakestki kirjutanud ja kardetavasti ei kirjuta järgmise kolme aasta jooksul ka. Siis aga on sellest nii palju möödas, et ma pean uuesti algusest peale alustama, et meenuks mis jaburusi ma koku olen kirjutanud.
Ehh kui nüüd järele mõelda, siis ma ei mäletagai hästi kus kohas see surematu teos mul poleli jäi...

Ja veel üks!*

2012-01-26T00:37:00.001+02:00

Haa, võin sünnitusteemaliste unenägude nägemise ära lõpetada! Minu suurimad õnnesoovid igastahes. Nüüd on kamp koos ja varsti on kõik kodusaarel ka ja siis kui järgmine kord Saaremaale tulete võite juba Kuivastu sadamas kuulda rõkkavat titekisa, mis saadab teid kõijal nii Muhu- kui Saaremaal. Olete jõudnud Eesti titerikkaimasse piirkonda!

*Nagu seal Rimi reklaamis

Rasedad unenäod

2012-01-24T14:32:00.000+02:00

Juba kolmandat hommikut järjest näen ma unes Päikesepüüdjat.
Enamasti saab ta unenäo lõpuks oma lapsukese ühel või teisel moel ilusasti kätte. Lisaks on muidugi pool gängi ka kohal. Ja Mps sõidab rohelise žigulliga.
Kahtlustan, et see tuleb sellest, et Tõruke otsustas nii äkitselt ja varakult tulla, et ma ei jõudnud oma sünnitust unes nägema hakatagi ja nüüd elan siis mõttes teistele kaasa. Kahtlustan, et ega need unenäod enne ära ei lõppe kui Päikespüüdjalt tuleb sõnum, et võin unenägude vaatamise ära lõpetada, sest päikesejänku on käes...

Igastahes hoian pöialt!

Kontidest tüdines koer, põgenes paunaga seljas

2012-01-23T17:45:00.000+02:00

Täna jäätunud rööbaste vahel vankrit lükates jooksis mulle vastu üks koeranähvits, jupike ketti kõlinal järel lohisemas. Kahtlustan, et ka tema luges laupäeval Arterist draakoniaasta horoskoopi, kus koertele mitte kui midagi ilusat ei lubatud ja otsustas sellise karjuva ebaõigluse eest põgeneda mõnda kenamasse kohta.
See horoskoop oli tõesti ebaõiglane. Vähemalt midagigi lootustandvat oleks võinud usutavuse mõttes sisse kirjutada. Ma oleks küll parema ennustuse teinud. Aga mis mind takistab?

Siit ta tuleb - draakoniaasta horoskoop koera aastal sündinuile või muidu koerustele kalduvaile:

Draakoni aasta tuleb sinu jaoks lihtsalt imetabane! Avastad endas uue seni varjus olnud ande ja tood ta varjust välja. Päikese käes lööb seni vindunud anne õitsele ja kui sa oma võimalusi õigesti kasutad ning andekese eest hästi hoolitsed, siis võib isegi vilju kandma hakata. Teiste inimestega on draakoni aastal läbisaamine imeline - võid leida uusi sõpru, aga kui ei leia, siis taipad, et vanad sõbrad on hoidmist väärt. Armastuse osas on loomulikult kõik kõige paremas korras ja kui aasta alguses veel ei ole, siis aasta lõpuks on igastahes. Tööd väga palju tegema ei pea, aga raha tuleb sellegipoolest uksest ja aknast sisse. NB Ära unusta lotopiletit osta!
Ahjaa, et kõik ei tunduks roosamannana, siis on draakoniaastal sulle ka tumedam pool ja see väljendub tervises. Kuigi kogu aasta oled terve kui purikas, õnnestub sul siiski jaanipäeva muidu edukal ja tulemuslikul sõnajalaõieotsingul mingi oksa otsa tormata, nii et saad kintsule väikese sinika.

P.S Äkki peaks draakoniaasta puhul jälle korra pliiatsid välja otsima ja mõne draakoni joonistama. Ma pole seda nüüd juba ei tea kui mitu aastat teinud. Üldse on joonistamine unarusse jäänud. Aga kuidas sa joonistad kui kodus valitseb likvideerimist vajav korralagedus mis teadupärast ei teki ega kao vaid kolib ühest toast teise.

lugu vanast mehest

2012-01-21T19:42:00.002+02:00

Tõruke sai täna 3-kuuseks. See tuli äärmiselt ootamatult: ühel hetkel oli meil naeratav kahekuune ja siis järsku vajusid suunurgad alla, laps läks näost punaseks ning pistis kisama. Kolmas kuu lajatas valusasti.
nüüd õnneks nohiseb magada puhates välja hirmsast peaaegu täiskasvanute maailmast.

Milline siis on üks kolme kuu vanune Tõruke? Tahaks kirjutada, et äärmiselt eesrindlik - mängib malet ja teeb majapidamistöid, aga tõsi on see, et see ei ole tõsi. Aga see-eest oskab ta relvitukstegevalt naeratada. Või noh, see väide on kontrollimata, sest ainumas relv, millega ma talle lähenen on tatipump ja seda ma küll armsa naeratuse eest ei loovuta. Aga pisut veel venitusharjutusi teha ja 8,5 cm on peagi saavutatud.

Malet ta ei mängi, aga lutimängu küll. See käib nii, et lutt visatakse suust välja ja jäädakse kavala näoga ootama (vt pilti), et rumal emme lõksu langeks ja selle suhu tagasi torkaks. Kui emme (st mina) seda teeb, siis sülitatakse see taas suures kaares välja, naerdakse pisut ja siis jäädakse uuesti kavala ilmega ootama, et kas emme on nii rumal, et uuesti sama triki õnge langeks. Ja niimoodi lõputult.

Samuti meeldib talle vaadata voodi kohale kinnitatud jõulukaunistust (seda sama, mis meil terve möödunud aasta köögis rippus) ja siputada nagu segane. See voodikarussell nõuab aga iga poole minuti tagant üleskeeramist - ilgelt tüütu.
Sellega seoses, ega kellelgil mõnda voodikarusselli üle pole?

Tõruke ei salli silmaotsaski sellist ebaõiglust nagu välisriiete selga panek (eriti tige on ta mütsi peale). Samuti ei ole aktsepteeritav kui vanemad tegelevad millegi muuga kui temaga või on ainult poole hingega asja juures. Vaja on maksimaalset pingutust!

Vot nii on lood siin pool sood.
(soos elavad krokodillid)

Mõtisklusi blogimisest

2012-01-17T23:29:00.002+02:00

Seoses oma blogi kõrge vanusega avastasin end taas mõttelt, et mida see blogi siis minust räägib. Kindlasti seda, et ma õigekirjas nõrk olen, aga mida veel? Tõsi on ju see, et blogi näitab nii mõndagi selle kirjutaja kohta. Info tuleb küll läbi kirjutajapoolse filtri ning näitab lugejatele just neid külgi, mida autor ise soovib, samas aga eks seegi räägib inimese kohta nii mõndagi, mida ta endast avaldab. Loeb ju nii see, mida kirjutatakse, kui ka see, mis kirjutamata jäetakse.
Sellest ajast alates kui ma kuus aastat tagasi blogimaailmaga põhjalikumalt tutuvust tegin olen olnud päris mitmete blogide püsilugeja. Mõned blogid on selle aja sees kadunud, mõnest olen tüdinenud, mõned on juurde tekkinud või taasavastatud. Ja kõikidest blogarditest on mul tekkinud mingisugune ettekujutus. Kui suur osa sellest tõele vastab, polegi oluline. Enamusi neist blogikirjutajatest ma niikuinii suure tõenäosusega ei kohta (ja polegi ehk vaja). Eks need blogid olegi minu jaoks rohkem nagu ajaviitekirjandus tõsielu järjejutuna. Nagu oma väike kodune seebiooper.
Kontrollisin just. Mul on readeris 97 blogi (kolmandik neist pole enam aktiivsed, aga ma pole neid ka ära kustutanud ja paar on sellist, mis on küll aktiivsed, aga mida ma lugeda ei viitsi ja peaks ära kustutama - tuleks teha koristustalgud readeris).

Edit: Korrastasin readerit. Kustutasin blogid, kuhu üle aasta ei ole postitusi tehtud. Jääk 66 blogi.

P.S Tegin väikese küsitluse (vaade paremale), et miks ometi käite minu blogis. Valikvastustega. Kui valikus ei ole sinu põhjust, siis vali lähim või vasta kommentaariumis. Ma 2007. aastal tegin sarnase küsitluse. Ole siis nii armas ja vasta küsitlusele. Auhindu seekord õige vastuse eest ei anta, sest küsitlus on anonüümne.

Düsgraafia lokkab

2012-01-17T18:55:00.000+02:00

Lugesin veidike oma vanemaid blogisissekandeid.
Jube ikka kui palju kirjavigu siin on... Isegi kui need on taotluslikud, siis ikkagi on jube.
Peaks endale toimetaja palkama. Aga palka ma muidugi ei maksaks.

Pidupäev

2012-01-16T13:21:00.000+02:00

Täna kuus aastat tagasi sündis siia ilma väike blogike. Ta oli küll pisike, kuid see-eest ambitsioonikas. Tänaseks on ta sirgunud juba üpriski arvestatavaks blogijõnglaseks. Varsti läheb kooli :P.

Palju õnne mu kallis blogike!

Huvitav, kui vanaks blogid keskmiselt elavad...

Pudelipost on kiirem kui e-post.

2012-01-13T14:39:00.000+02:00

Pealkirjas olevat väidet kinnitab selgelt järgmine juhtum:
Suvel saatsime Keri saarelt teele ühe pudeli kirjakesega ja ei läinud kuud aegagi kui see juba Halsholmeni saarel kaldale loksus ja ühe Soome härra poolt üles korjatud sai. Kiri oli heas seisus ja suuremat lekkimist polnud toimunud (olgugi, et šampuse pudelile sai limonaadipudelikork külge tinutatud).

Soomlane teatas oma leiust meile e-maili teel, aga tulenevalt vähetähtsatest tehnilistest nüanssidest jõudis tema kiri meieni alles pool aastat hiljem. Selle ajaga oleks jõudnud kuus pudelipostikirja saata.

Somm tänas kirja eest ja ütles, et seda oli küll tore lugeda, aga ehtsa soomlasena oleks ta lootnud siiski leida pudelist midagi vedelat. Me lubasime lahkelt, et paneme järgmise pudelipostiga ka soovitud kraami teele, nii et võib umbes kuu aja pärast pudelipostkasti kontrollima minna.

Kaardil on näha kirja teekond linnulennult. Mis maailmaotsad see tegelikult läbi loksus, seda teavad vaid kajakad ja kilud.

Aga see vahejuhtum kinnitab taas minu armastust pudelipostindusse. Olen alati kirjutamist armastanud. Ja pudelipostis on midagi seikluslik-romantilist. Kas keegi tahaks hakata minu pudelipostikirjasõbraks? Kirjutage ja joonistage mulle!

Lumememm

2012-01-09T17:10:00.000+02:00

Täna ehitasime Tõrukesega koos tema esimese lumememme. Tõruke oli küll vankris ja magas, aga tema panus oli sellegipoolest hindamatu. Ja mina lihtsalt ei suutnud sellele hunnitule lumememmelumele vastu panna. Lumememmed on vastupandamatud.
Aga tegelikult ei jõua ma ära oodata, mil poiss nii suureks kasvab, et ma tõesti saan koos temaga lumememme ehitada, mitte ei pea seda õhtuhämaruses salaja tegema, lootuses, et naabrimees mind päris napakaks ei pea.

pimp my ride

2012-01-08T15:08:00.000+02:00

Peaks vankril ka naelkummid alla panema. Kiiremates kurvides kippus libisema ja tõmbas külje ette. Ja saha peaks ka ette monteerima - need kohad, kus mulle jalutada meeldib, ei ole just väga tihedalt kasutatavad, mistõttu sealt lund ei lükata.

Aasta 2011 kokkuvõtvalt

2012-01-03T23:18:00.001+02:00

Olen juba mitu aastat teinud sellise möödunud aasta kiirkokkuvõtte. Ei saa 2011. aasta olema erinev. Põhjus, miks kokkuvõte nii hilja tuleb, magab praegu teises toas. Tõruke nimelt ei soosi blogipidamist vaid nõuab pidevalt kogu tähelepanu ja maksimaalset pingutust (kohe kui ta märkab, et ma viilin, lööb ta laulu lahti).
Aga siit ta tuleb - minu aasta kuude kaupa:

Jaanuar
jaanuarist pole suurt midagi mäletada, kuna kõik oli lume all kinni ja enamuse ajast sai veedetud kas lumelabidat vibutades, auto aknaid kraapides või siis külmunud sõrmi-varbaid soojendades. Jaanuari jäi ka selle aasta ainumas pidu, kus ma tarbisin rohkem alkoholi kui pool klaasi veini...

Veebruar
algas enesetäiendamistega. Üldiselt oli aga äärmiselt vaikne kuu, sest mul õnnestus oma hääl totaalselt ära kaotada. Nii et ei tulnud enam piiksugi. See on kui jäisel räätsamatkal laulu lõõritada. Jääd oli üldse palju, nii et jääteed sai kasutada. Käisime isegi üle jää kihnus. Kuu lõpp aga kippus triibuliseks kätte ja selgus, et tegelikult olen ma üllatusmuna.

Märts
Märtsis hakkasin elama oma muinasjuttu ja valisin selleks lumivalgekese. Samuti kiikasin tagasi noorusaegadesse ning käisin klassiõhtul, kuid selle asemel, et limonaadipudelisse alkoholi poetada, villisin mina hoopis alkoholipudelisse limonaadi. Ja selle aasta ainus kinokülastus jäi ka märtsikuusse.

Aprill
Hoolimata saabuvast kevadest käisin polaarekspeditsioonil jäämägedel. Kevade lähedusest andis siiski tunda vett täis kummik. Hiljem väisasin Kirde-Muhumaad ning tegin pisikese retke ka Loode-Saaremaale. Põrusin täielikult kokandusvaldkonnas kuid tegin edusamme söetabletitootmises.

Mai
alguses lehviasime nagu kuninglik perekond kuid kuna see mul hästi välja ei tulnud, siis pöördusin tagasi oma talupoeglike juurte juurde ning hakkasin põllupidajaks. Esimest korda elus tähistasin emadepäeva (küll väikese avansina, aga ikkagi) ja teavitasin ka kogu maailma oma 2 in 1 seisukorrast ning tõstsin kõik riided kapist välja, et voodilina asemele panna. Algasid otsingud kauneima nime väljaselgitamiseks. Pulmas käisime kah.

Juuni
Selles kuus põgenesime tsivilisatsiooni eest taas üksikule saarele - kuigi tsivilisatsioon lonkis meil tüütul kombel sabas. Mps üritas must lahti saada ja lukustas mu kõrgesse torni vangi, aga ilmselt hakkas tal südametunnistus piinama, igastahes päästis ta mu lõpuks ära. Tsivilisatsioonirüppe tagasijõudnuna müüsin oma hinge maasikatele.

Juuli
Juulis jätkasin pärmitaignana paisumist. Kõhuelanik teatas, et tema on poiss ja palus Hello Kitty kraam poest ostmata jätta. Osvald ja Mps said puhtaks küüritud ja üldse sai ohtralt vee- ning paadispordiga tegeletud.

August
Sa oled, mida sööd - ja mina sõin arbuusi ja ploome ja kirsse ja veel ploome. Ja Hiiumaa pohlasid ning mustikaid. Tundub, et ma suurt muud ei teinudki kui sõin. Ahjaa, Haapsalus sai pisut promeneerimas ka käidud.

September
Kuu alguses ehitasin mõttes õhulosse ning unistasin oma enese pisikesest pesast. Pesa põhiplaan sai paberile pandud. Pesa teeks ma õunapuu alla, sest õunad olid septembrikuu maasikad. Töötamisest tüdinesin ära ja läksin rõõmuga pikale puhkusele. Puhkust veetsin ma valdavalt ringi käies - kulutasin ära oma viimased käimiseks sobilikud jalanõud.

Oktoober
Oktoobris sai taas tehtud wc-s iluremonti, kuigi Mps mu haamrit solvas. Oktoobris toimus ka hooaja täiesti viimane matk. Oktoobris keelati ära mul minu ainus rõõm - õunte söömine - just nagu päike oleks pilve taha peitunud. Ja oktoobris nihkus maailma keskpunkt paigast ära - sündis Tõruke! Ja ülejäänud aasta kahvatus selle kõrval.

November
tõi endaga kaasa vannitoa remondi, mis oleks pidanud lapse sünniks valmis saama. Tähistasime oma pere keskel esimest korda isadepäeva ning Tõrukese esimest minisünnipäeva. Ülejäänud aja veetsin ma kas last toites, lapsel mähkmeid vahetades või üritades veenda last, et ta peaks magama. Viimase osas olid tulemused lausa haledad. Ja välja nägin nagu Susan.

Detsember
Detsember jätkus novembri vaimus, ehk siis ohtralt mähkmevahetust, titekisa ning unetuid öid. Pisut jõululaule ka sekka. Isegi kui lund (sisuliselt) ei tulnudki sai ikkagi jõule neljas erinevas kohas peetud. Tõruke esitas iga kord jõuluvanale ühe ja sama jõululaulu ning produtseeris ohtralt toredaid pakikesi (mille sisu küll eriline üllatus polnud ja mis ei leidnud meie poolt väärilist hindamist. Üllatuse tegi aga Laisiku kutsikas.

Vot selline aasta see 2011 oligi. Murranguline aga õnneks siiski päris pooleks ei murdunud.

Järjest loe!

2012-01-03T18:12:00.000+02:00

Nii olen üle loetud, mis tähendab seda, et ma ei pea rahvaloendaja tuleku hirmus tube korras hoidma.
Tegelikult tahtsin end juba eile loendada, aga siis väitis süsteem, et ma olevat oma leibkonda ühe isiku munserdanud, kelle kohta ma infot pole jaganud. See oli muidugi alatu laim, kuid samas ei võimaldanud see mul kuidagi edasi minna, sest veateade oli risti ees.

Head uut aastat!

2012-01-01T17:55:00.001+02:00

Ja ongi taas üks vana aasta ära saadetun ning uus ja parem alustatud. Raudselt on see parem kui kõik varasemad kokku (tean tean, mind on tabanud ootamatu ja täiesti põhjendamatu optimism).
Aga no ega vanal aastal ka midagist viga polnud ja ära sai ta saadetud täiesti eeskujulikult. Isegi Tõruke ei läinud enne magama kui oli kõik paugud ilusasti ära kuulanud ja õnneloosid läbi lugenud.
Õnne valasime ka. Mida see plönn täpselt endast kujutas, ei saanudki aru, aga minu ja Mpsi tükid sobisid omavahel ilusasti kokku, nii et mida iganes see aasta ka ei tooks - me oleme selles jamas kahekesi (no kuhu kadus siis lubatud optimism?).
Ja kaarte panime ka, et näha nii minevikku, olevikku kui tulevikku. Minu tulevik on näljane tibu.

Uuusaastalubadusi?
Jaa, võtan jälle 10 kilo alla!

Tötskääbus

2011-12-28T23:32:00.000+02:00

Noh Laisik, on ju tötskääbuse intelligentne ilme?

Jõuluhooaeg

2011-12-26T23:08:00.001+02:00

Nii selleks korraks võib jõulumaratoni lõppenuks lugeda. Ega pikalt enam ei jaksakski piparkooki ja verivorsti näost sisse ajada.
Kõik sai alguse 23. kui me pidasime oma Kleinfamiliega jõulupühi. Süütasime kuusel küünlad ja istusime kolmekesi koos ning laulsime pisut jõululaule. Kõige valjemini laulis muidugi Tõruke. Tal on hea ja kandev hääl. Kahjuks tunnistab ta vaid ühte häälikut, mistõttu on tema jõulu- ja muud laulud kõik väga sarnase kõlaga. Mõni muusikaliselt vähem haritud võiks seda isegi lihtsalt kisaks nimetada.
Jõululaupäeva veetsime Mpsi vanemate juures. Oli selline traditsiooniliselt vaikne ja rahulik õhtu. Tänu sealsele jõuluvanale ei tule mul vankriga jalutades enam külmetavate sõrmede pärast kannatada. Ja isegi luuletust ei pidanud selleks lugema. Tõruke esitas oma repertuaari sellegipoolest. Ei saa ju talenti vaka all hoida.
Esimesel jõulupühal kihutasime pealinna, kus toimus minu suguseltsi traditsiooniliselt kirev ja kärarikas jõulupidu. Sealne jõuluvana varustas mind teravate kääride ja teesõelaga. Sel korral tuli küll kõik oma vanad ja uued luuletused ja laulud välja otsida, kuna jõuluvana nõudis Mardi etteastete tõlkimist.
Nüüd oleme kodusaarel tagasi.

Ahjaa, ma tahtsin teile siia traditsioonilist päkapikumütsiga titega jõulutervituskaarti panna, aga kuna mul fotoka juhet ei ole ja laps jäi niikuinii iga pildi peal nagu punase mütsiga tötskääbus, siis jääte sellest meistriteosest sel korral ilma. Oh nuttu ja hala. Aga sellegipoolest loodan, et kõigil oli meeldiv jõuluaeg, isegi kui seda ei ilmesta pilt minu punase mütsiga titest...

Vietnami jõulud

2011-12-19T23:07:00.000+02:00

ka sel aastal toimusid traditsioonilised kambakese jõulud, millest ka meie nagu kord ja kohus osa võtsime, esindades nii peo kõikse nooremat, kõikse vanemat ja kõikse targemat* isikut.
Sel aastal olid meil idamaised jõulud ja laud oli kaetud ohtrate hõrgutistega. Seal oli siga ja tšillit ja veist ja tšillit ja küüslauku ja tšillit ja köögivilju ja tšillit ja veel natuke tšillit ka. Kimi meie aasiapärastes hõrgutistes ei olnud, nii et tema hukus me süüdi ei ole. Aga äärmiselt tore üritus oli, kuigi Tõruke seda aegajalt pisut saboteerida püüdis. Näiteks siis kui ta viktoriini ajal üritas juba enne küsimuse lõpuni kuulamist valjusti vastust ette hüüda. Siinkohal olgu märgitud, et Tõrukese hääl oli oluliselt valjem kui Jupikese oma.

Sellest hoolimata oli äärmiselt tore ja meie Kleinfamilie registreerus varakult juba ka järgmise aasta jõuluüritusele.

Üldiselt on aga jõulumeeleoluga kehvasti. Sellise märja, vesise ja sopase ilmaga väga ei üllata. Kuuse asemel on meil pesumasin toa nurgas, see ka ei suurenda eriti meeleolu. Olen küll üritanud piparkookide küpsetamise ja jõululaulude leelotamisega meeleolu tekitada, aga olen selles vallas alati läbi kukkunud.Peab vist uuele katsele minema.

*Seda võiks vaidlustada, kuid ometigist olin ma võitjavõistkonnas ja see, et minu panus õigetesse vastustesse seisnes vaid ühe imelihtsa võrrandi lahendamisega, ei puutu asjasse. Minust kiirgav lõputu intelligents oli see, mis tegelikult sillutas tee võiduni.

2011-12-14T23:57:00.000+02:00

Ostsin täna endale 100-kroonised teksad ja sain kivi pealekauba. Milline tehing!!!

viies ratas vankri all

2011-12-12T16:06:00.001+02:00

Ma nüüd kaeban jälle. Sel korral saab Mps pisut puhkust ja kaeban vankri peale. Ei mul poleks üldiselt ta kohta midagi halba ütelda kui ta võistleks kolmerattaliste vankrite klassis, aga tehasest väljudes oli tal neli ratast. Millegipärast tunneb neljas ratas end viienda rattana ja tahab kõikseaeg põgeneda. Õnneks ma juba oskan märgata kui tal põgenemisiha peale tuleb ja ta ennetavalt kinni püüda ja uuesti alla kinnitada. Täna aga selgus, et see ratas on omale mõttekaaslasi leidnud ning põgeneda üritas hoopis teine ratas ja seda ei suutnud ma enam alla installida nii et see seal kauem kui 2 minutit püsiks. Ja kui kolmerattalise vankriga saab veel hakkama, siis kaherattaline (mille mõlemad rattad on ühel küljel) muudab jalutamise pisut liiga keeruliseks. Nii ei tulnudki minu jalutuskäigust midagi välja ja poiss pidi akna all seisvas vankris magama.
Vankris talle muidu meeldib magada. Ta magaks ilmselt praegugi seal, aga väljas läks pimedaks ja mulle tundus veider last öösel õues hoida... Oleks praegu suvi, siis kella neljast poleks ju mingi mure last õues hoida...

Peamiselt lörtsist ja paar küllakutset

2011-12-08T16:52:00.000+02:00

Täna jõudis siis see taevast alla kukkuv valge märg löga ka meieni ja ruineeris jalutama mineku plaanid. Nii ei saanudki ma teada, kas Laulu tänaval elav rähn on ikka kodus või mitte. Iga kord kui ma jalutamas käin, kohtan ma teda. Või noh, peaaegu iga kord, ükspäev ei näinud. Tunnen teda juba peeaaegu nimepidi.
Aga näe, täna ei saanud õue minna. Lörtsi tõttu. Olen selle asemel tegelenud kunstkäsitööga (nii palju kui Tõruke lubab, aga ta väga ei luba).
Üldiselt on olukord aga sant. Või õigemini mitte olukord, vaid ma ise. Õlad, kael ja selg on haiged ja ootavad hirmsasti massaaži. Nii et osavnäppmudijad on oodatud mind külastama. Teiseks on üks sõrm ilgelt valus paistes ja põletikuline. Trükkida on valus. Isegi õrn puudutus vastu sõrme on valus. Väga paha. No ja siis on kintsu peal ilge lillekujuline sinikas. Ilmselt siis sinilill. Aga praegust ilma vaadates pigem lörtsihelbekujuline sinikas... Vähemalt pea ei valuta täna (Tõruke lasi suht hästi magada sel korral).

P.S If-i* kooritud kartulid said lõpuks otsa (peale mitut õnnelikku päeva ahju-, prae- ja keedukartulite söömist). Kurb. Peab vist makaronidele üle minema. Aga kallis If, oled alati meie peres rohkem kui teretulnud külaline (ja ma luban, et muretsen ka enda majapidamisse selle ÕIGE kartulikoorimisnoa).

* Või mis selle kindlustusfirma nimi nüüd oligi...

Võitlus Une-Matiga

2011-12-06T17:27:00.001+02:00

Mina ei tea, miks, aga millegi pärast on Tõruke võtnud pähe, et tema suurim vaenlane siin ilmas on Une-Mati. Siis kui saabub magamamineku aeg, hakkab tema käte ja jalgadega vehkima nagu annaks mõnele nähtamatule tegelasele peksa. Ning kes see teine õhtuti voodite ümber hiilib kui Une-Mati. No muidugi on võimalus, et need on ka päkapikud, kes Tõrukese sussi otsivad, et sinna piimašokolaadi panna... Kes nad ka poleks, igastahes teeb Mart neile tuupi, sest ei komme sussi sees ega uneliiva poisi silmis, pole siin õhtuti näha olnud.

Vanade meeste ja noorte naiste pidu

2011-12-05T15:56:00.000+02:00

Sel nädalavahetusel toimusid saarel taas suuremat sorti pidustused. Mehed said vanaks ja naised jäid nooreks. Need olid siis esimesed mille korraldamisest ma Tõrukese kõrvalt osa võtsin. Tõsi on see, et parimast osast, st peost ja kella viieni laulmisest ja muust säärasest jäin ma suures osas ilma (ja sellest on muidugi kohutavalt kahju), aga see-eest ettevalmistustöid ja küpsetamist-kokkamist lasi poiss ilusasti teha, samuti koristustööde meeldivat protsessi ei saboteerinud ta mingil moel.

Aga tegelikult polnud olukord sugugi nii hull, nägin ära kõik uued ja vanad näod ning sai veidike juttugi puhutud. See oli meeldivaks leevenduseks minu suhtlemisnäljale. Olin ju kolm päeva sisuliselt põnniga kahekesi kodus olnud ja kuigi Tõruke on äärmiselt andekas ja võimekas, siis kahjuks jäävad minu lingvistilised oskused soovida ning ma ei saa tema jutust aru ja seega on meie omavaheline intelligentne vestlus pisut pärsitud.

Ahjaa, tahtsin veel kord tänada osavaid käsitöömeistreid kauni taskuvaiba eest. Kui ma väike olin siis ma tahtsin endale ka sellist. Usun, et Tõruke rõõmustab selle üle.
Ja siis veel suur tänu meisterkäsitööline Saarlannale, kes meiega lahkelt oma oskusi jagas. Minu arust väga tore ja selliseid üritusi võiks mõni teine kordki teha. Nii et kui kellelgil on miskisi avalikke või salaandeid, siis jagatagu palun ja korraldatagu veel mõni töötuba

Fotosüüdistus

2011-11-28T17:49:00.000+02:00

Nüüd on siis jõutud jälile, kes sõi Tõrukese esimese minisünnipäeva koogi ära. Fotosüüdistus pisikeste näppudega pikanäpumehest on siin.

Panete tähele, milline malbe ilme - ei oskaks arvatagi, et kurjad mõtted peas. Või noh, mis kurjad. Arusaadav - kaua sa seda tissipiima ikka limpsid, vahel tahaks midagi paremat ju ka!
P.S Vean kihla, et augud juustu sisse on ka tema näritud...

Remondiline vastasseis

2011-11-25T17:04:00.000+02:00

Veidi enam kui 6 aastat tagasi ütles keegi (suure tõenäosusega Virlupine), et mina ja Mps olla 60% sarnased.* Eeldades, et me pole oluliselt erinevamaks muutunud oleme siiski 40% ulatuses erinevad. Sellest 40-st protsendist moodustab üsna suure osa minu arvates asjaolu, et mina armastan remondi tegemist ja Mps vihkab seda peaaegu sama palju kui hambaarstile maksmist. Või isegi rohkem.
Kahtlustan, et Tõruke on isasse. Iga kord kui ma olin õndsas teadmises, et laps magab, vannituppa hiilinud ning pahtlilabida kätte haaranud, kostus teisest toast kajakapoja kisa. Kui asi nii edasi läheb, siis saame vanni sisse alles siis kui poiss pesast välja lendab...

*Endiselt on mulle pisut segane, millistele andmetele ja uuringutele põhinedes seda väideti.

Uudishimu tappis kassi

2011-11-24T17:42:00.002+02:00

Üht asja ma teile ütlen, kui märkate kalendrisse vaadates, et teie sünnipäev on lähenemas, siis palun, muutuge äärmiselt ettevaatlikuks selles suhtes kuhu te vaatate. Kui märkate kusagil mingit kahtlast kotti või on asjad kuidagi teistmoodi kui tavaliselt, siis ei ole vaja minna uurima, et mis seal kotis on või millest see anomaalia tingitud on. Leppige sellega, et sünnipäevade eel tekibki igale poole veidraid asju, mille lähem uurimine võib võimaliku üllatuse ära rikkuda.
Mps muidugi muutus enne strateegilist kuupäeva äärmiselt tähelepanelikuks ja hakkas igal pool ringi nuuskima ning vaatas kohtadesse, kuhu ta iial varem pilku heitnud pole (näiteks külmkappi).
Aga tort maitses sellegipoolest heaste, olgugi, et üllatuse magus maitse oli lahtunud...

Aga liigse uudishimuga kaasneda võiva pettumusega seoses on mul omal kurvad kogemused. Kui ma veel noor ja ilus ja äärmiselt uudishimulik olin, siis ühe sünnipäeva eel teatas õde mulle, et ma mitte ei tohi riidekapi kolmandale riiulile vaadata. Ma poleks muidu selle pealegi tulnud, aga kuna nüüd nii täpsed juhised käes olid, siis loomulikult ma piilusin, et mis seal peidus võiks olla. Seal oli selline sinine plastmassist seinakell, kus oli palju hammasrattaid sees ja mis päriselt töötas. See oli kena kingitus ja ootasin sünnipäevahommikut, et kingitust (mis küll enam üllatus polnud) kätte saada. Enne aga jõudis vanaema kinkida mulle sama tüüpi roosa lauakella. Misjärel mminu sinine seinakell viidi ilmselt poodi tagasi. No pole ju mõtet lapsele kahte sarnast asja kinkida. Aga ma olin ikka pettunud. Aga ma ei saanud oma pettumust ju ka kuidagi välja näidata, sest ametlikult ei olnud mul sinisest seinakellast õrna aimugi...

P.S hommikul kui üritasin Mpsile sünnipäevalaulu laulda, siis tahtis tema telefon mind üle trumbata ja hakkas samal ajal laulma. Aga vale viisiga. Ja Mps pööras telefonile rohkem tähelepanu. Häbematu.

Tõrukese sünnipäev ja pisut tissijuttu

2011-11-21T13:12:00.000+02:00

Tõruke on tänase seisuga 1 kuu vanune. Täitsa suur mees juba. Vähemalt nii ta näikse arvavat kui teatab, et magamine on tittedele ja tema sellise lapsikusega ei tegele. Aga mul õnnestus ta siiski korraks pettusega unne suigatada (muidu ma siin praegu ei kirjutaks).
Mida siis sellise kuuse (või kase või tamme) kohta öelda? Üldiselt on tegu pai poisiga, aga aegajalt lööb temas välja tõeline kiskjaloomus. See aeg saabub enamasti siis kui kõht tühjaks läheb. Ei ole midagi, et tiss topitakse suhu ja tuleb vaikselt lutsutada. Kus sa sellega. Õige mees murrab ise oma saaklooma maha ja veab koopasse. Nii ongi, et kui näljane Tõruke märkab läheduses tissi, siis esialgu teeb ta näo, nagu ei näekski ning vaatab igale poole mujale kui tissi poole, lootes niimodi tissi ära petta. Ja siis kui selle piimalooma ärevus on suigutatud kargab ootamatult krauhti tissi kallale ja kukub matsutama.
Lõpuks kui kõht on täis ahnitsetud on poisil kombeks pea kuklasse ajada ning seejärel hoogsalt pead raputada (kahjuks unustab ta eelnevalt tissislt lahti lasta).

igav elukas

2011-11-15T22:19:00.001+02:00

Tegin bloggeri lahti, et mõni sõna hülgemöla kirjutada, aga peale pooletunnist tühja pilguga kuvari vahtimist ei ole mul ikka veel ühtegi mõtet mida kirjutada. Lasin oma päeva silme eest läbi ja peale söömise, söötmise ja lapse magama veenmise siin suurt midagi nagu polegi...

Olid ajad

2011-11-14T15:07:00.000+02:00

Täna oma järeltuleva põlvega kodualevis väikest ringkäiku tehes pakkus üks vanamees mulle oma aiast korjatud viinamarju. Lihtsalt niisama. Tal lapsed enam ei tahtvat. Head viinamarjad olid. See väike vahejuhtum meenutas mulle vanu häid aegu, mil ma veel Tartus resideerusin ning omasin naabrit, kes mind õunte mandariinide ja küpsistega varustas...

isadepäevast ja gaseeritud kakaost

2011-11-13T23:06:00.000+02:00

Täna tähistati meie pisikesed perekonnas esmakordselt isadepäeva. Tõruke laulis hommikul oma isa üles. Ta küll valis pisut vale laulu ning äratuslaulu asemel kordas ühte tuntud fraasi karumõmmi unelaulust. No seda kus on palju täppidega tähti sees. Seejärel kinkis ta oma isale karbi šokolaadi. Tõsi on see, et siin oli pisut ka Tõrukese ema käsi mängus. Aga eks poiss sa ka saagist omajagu. Arvestades söödud šokolaadikoguseid, peaks mu rinnapiim küll juba šokolaadimaitseline olema. Kakao ühesõnaga. Aga kui arvestada neid gaasivalusid, mis vaest last piinavad, võiks arvata, et annan talle gaseeritud piima, või siis kakaod.

Martidest

2011-11-11T10:29:00.000+02:00

Meil sel aastal mardid ei käinud. Meie Mart isegi ei rooma veel, käimisest või jooksmisest rääkimata. Seega jäid kõik varutud kommid mulle (kadripäevani ei ta su neid hoida, mäletan oma noorusest, kuidas käisime marti jooksmas ja ühest perest saime lehmakomme, kui me samas peres kadrit jooksime, siis saime jälle neid samu lehmakomme, mille realiseerimise aeg oli kahjuks ilmselt juba ületatud...)

Susan

2011-11-08T10:21:00.001+02:00

Eile jäime Tõrukesega pooleks tunniks magama. Ja selle poole tunniga magas ta täis kogu oma öise uneportsu, ilmselt selleks, et saaks öösel kui kõik head lapsed magama peaks, kasutada ära kogu selle kokku hoitud jonniportsu. Nimelt külastas poiss remondiga seoses erinevaid vanaemasid ja käitus kogu selle aja nagu väike musterpõrsas - ei vingunud ega virisenud vaid magas ilusasti ja kui ei maganud, siis vaatas suurte silmadega ringi ja tegi pailapse nägu. Vastavalt jonnijäävuse seadusele jonn ei teki ega kao vaid koguneb ja jaguneb. Eile õhtuks oli seda kogunenud mitme hea unetunni jagu.
Aga tegelikult ei tahtnud ma Tõrukese peale kaevata vaid hoopis Mpsi peale. Nagu mainitud jäime eile Tõrukesega magama ja Mps kasutas seda kurjasti ära, tehes põõnavatest pereliikmetest pilti. Kaeban selle pärast, et ma näen nendel piltidel välja täpselt nagu Susan Boyle... Oma abikaasast ei tohiks nii hirmsaid pilte teha. Ja kui kogematta juhtubki selline lugu, et abikaasa (hoolimata tema enda illusioonidest) sarnaneb kõiges muus peale lauluhääle Susaniga, siis tuleks need pildid kiiresti kustutada või siis vähemalt "fotoshoppida" ja jätta abikaasale tema ekslik arvamus, et ta on magades kaunis kui okasroosike...

Ajalugu kordab ennast taas

2011-11-02T14:17:00.001+02:00

Täpselt kaks aastat taagsi kirjutasin blogis järgmist: "Nii, kõik targad on ühel meelel - põrand üles võtta! Nii et võib pahtlilabidakese nurka visata ja korralikumad jõuriistad välja tuua."

Vot täna võiks täpselt samamoodi kirjutada. Hommikul tulid töömehed, vaatasid meie vannitoa põrandat, vaidlesid pisut ja lõpuks otsustasid, et ainus asi, mis siin aitab, on suuremat sorti lammutustööd. See ajas isegi minule hirmu nahka, nii et me toppisime oma pisikese perkonna autosse ning põgenesime kodust.

Öelge siis tere!

2011-11-01T18:15:00.000+02:00

Ahjaa, kui teile peaks sellise näoga laps linna vahel vastu tulema, siis tema ongi Tõruke.

Elu liivalossis

2011-11-01T16:31:00.001+02:00

Selle maja ehitamisel on küll unustatud segusse tsementi panna. Kui me köögiremonti tegime, siis selgus, et sealne põrand oli tehtud valdavalt liivast ja papist. Homme algab meil vannitoaremont ja täna eeltöid tehes selgus, et vannitoa seinte puhul on kasutatud ainult liiva ja papp on panemata jäänud. Ah, et kuidas sein siis kokku ei pudise? Senini hoidis värv seda kinni.
See imeline ehituskvaliteet pärsib tõsiselt minu remondikirge. Ükskõik mida ka teha ei taha, siis selgub, et tegelikult on vaja veel midagi teha. Näiteks lihtne tapeedivahetus eeldab sisuliselt uue seina ülesehitamist või esmapilgul lihtsa värvimis-pahteldamistööga kaaseneb kaks nädalat kõrgemat ehitustehnilist peamurdmist. Isegi naela ei julge seina lüüa hirmus, et kõik variseb tolmuks kokku...
Ühesõnaga kaeban kohaliku ehituskvaliteedi peale.

Kodune loomaaed

2011-10-31T12:35:00.001+02:00

Minu naabrid, ilmselt arvavad, et me peame siin korteris loomaaeda. Ja ma ei süüdista neid sellise eksiarvamuse tekkimises sugugi, sest kõik need häälitsused, mida üks 10-päevane teha oskab võivad vabalt sellise mulje jätta.

Kui Tõrukesel on paanika ja on vaja oma nördimust välja näidata (näiteks juhul kui tema lihane ema (st mina) üritab midagi sellist jõledat nagu mähkmevahetus või riidessepanek), siis teeb ta väga edukalt lambahäält.
Kui Tõruke on näljane ja ei jõua tissi ära oodata (ning üritab läbi pluusi piima kätte saada) siis teeb ta täiesti eeskujulikku põrssahäält.
Kui tiss on lõpuks hambus ja läheb ahnitsemiseks, siis võiks hääle järgi vabalt arvata, et mul on sel hoopis eesel.
No ja aegajalt kui laps on voodisse pandud ning ise teise tuppa/oma voodisse hiilitud lootuses, et ta jäigi magama, mitte ainult ei teeselnud seda, siis võib üsna kindel olla, et peatselt kostub voodist karu urinat. Ja kui sellele ei järgne oodatud reaktsiooni, siis üsna varsti jõutakse lamba hääleni tagasi ning kogu ring algab otsast peale.

Ahjaa, miimika poolest võiks ta vabalt muidugi šimpansidega mõõtu võtta, aga seda naabrid ei tea. Siia peaks nüüd heade kommete kohaselt järgnema pildiseeria tite sajast erinevast näoilmest (mis erinevad teineteisest esmapilgul vaid grammikese võrra, aga on emme arvates lihtsalt vapustavad), aga ei järgne, kuna mul on pilte vaid magavast lapsest ja magades ta eriti nägusid ei tee. Ja siis kui ta nägusid teeb, siis ma olen oma lapse andekuse imetlemisega (ning mis siis salata, tema üle naermisega*) nii ametis, et ei saa kaamerat kätte võtta.

* naeran sellepärast, et enamus tema grimasse ei jäta temast just ülemäära intelligentse inimolevuse muljet (mida ta kahtlemata muidugi on, ikkagi oma ema laps :P).

Registreeritud poiss, reageerib nimele Tõruke

2011-10-28T14:46:00.000+03:00

Täna võtsime siis ette pisikese reisi vallamajja, et uue ilmakodaniku sünd ära registreerida. No tõesti, kaua me teda siin ikka illegaalina peame. Sellega seoses sai Tõrukesele ka nimi ära kinnitatud. No et teaks kuidas teda kutsuda. Nii et nüüd on meil paberitega poiss.

Siin kohapeal tahaks avaldada suure tänu kõigile kes nimekonkursist osa võtsid. Olite meile suureks abiks. Kahjuks tuleb tunnistada, et ükski pakutud nimedest kasutusse ei läinud, aga nii mõnigi pääses teise vooru edasi. Nimekonkursi reeglites oli kirjas: "Kui ükski nimi ei osutu väljavalituks, siis omistatakse parima pakutud nime eest (pisut tagasihoidlikum) auhind nii poisi- kui tüdrukunime kategoorias." Ja nii ongi.
Nime valimisel läbisid kõik nimed tiheda sõela ning peale esimest vooru jäi sõelale vaid 13 nime miljonist-triljonist läbitöötatust. Nende hulgas oli ka paar sellist, mis minu kallid blogikülastajad välja pakkusid. Läbi veelgi karmimate kriteeriumite pääses finaalvooru edasi vaid neli nime, mille vahelt sai siis lõpuks Tõrukesele ta pärisnimi valitud. No ikka selle järgi, kelle nägu ta kõikse enam paistis.
Siia vooru kahjuks ühtki konkursinime ei sattunud, seega otsustas žürii valida võitja välja eelmisesse vooru edasipääsenute seast.
Kuna fortuuna on aga sünnitusjärgses helges meeleolus, siis otsustati auhind anda kõigile edasipääsenutele. Võitjatega võetakse ühendust ning lepitakse kokku autasu kättesaamise osas.
Ahjaa, mis puudutab tüdrukunime kategooria võitjat, siis see kuulutatakse välja kui tüdruk ka kunagi sündinud on. Nii et pisut kannatust.

Globaalsed muutused

2011-10-26T10:45:00.000+03:00

Hehh, peale sünnitust ei oskagi nagu kohe enam millestki kirjutada - kõik tundub nii väike selle kõrval. Kuigi muutused on suured. Lausa globaalsed. Maailma keskpaik on nimelt paigast ära nihkunud. Varasemalt on see mõtteline punktike, ümber mille kogu elu keerles peidetud selle isiku sisse, kes siin praegu klahve klõbistab, aga nüüd on see nihkunud paar meetrit edela poole ning kattub üsna täpselt ühe voodis nohiseva väikese inimolevusega. Ülejäänud maailm ei pruugi arugi saada, et selline muutus on toimunud, kuid tegelikult on tegu üüratu ja etteennustamatute tagajärgedega sündmusega.

Põhjusega puudumine

2011-10-24T17:20:00.000+03:00

Enamus juba teavad, et põhjus, miks ma pole juba mitu päeva blogisse ühtegi sissekannet teinud ei seisne mitte selles, et ma oleks laisk (mida ma ka muidugi olen) vaid hoopis selles, et minu pisipoeg on virk*. Ilma igasuguse eelhoiatuseta otsustas ta reedel, et tema ei viitsi enam kõhus loksuda ning tahab värsket õhku hingata. Ja no kuidas sa keelad last kui ta ikka tulla tahab.

Kui ma öösel poole nelja paiku ärkasin, siis ma küll ei uskunud, et tal tõsi taga on, aga poiss oli järjekindel ja kui seitsmeks ikka polnud valud üle läinud, sai Mpsile ka äratus tehtud. Võiks öelda, et oli ka viimane aeg (eeldusel, et me ei soovinud, et lapse sünnitunnistusele märgitaks sünnikohaks Valjala või Tagavere). Haiglas saadeti meid kohe sünnitustuppa ja öeldi, et lõunaks on beebi käes. Oligi. Kell 11.09, peale sünnituse mitte just ülemäära meeldivat, kuid üllatavalt talutavat protsessi** (mille veristest detailidest ma teid targu säästan***), lendas poisike kui šampusepudelikork vabadusse. Hea on, et ämmakas kiirelt reageeris ja ta kinni püüdis. Mps lõikas nabanööri läbi ja ei minestanudki ära. Üldse käitus ta terve sünnituse (millest poole ta kodus magas) väga eeskujulikult ja mul ei tulnud kordagi tahtmist talle peksa anda (nagu ma olin varasemalt korduvalt ähvardanud).

Kõigile teadmiseks ka uue ilmakodaniku strateegilised mõõdud (sest ilma nendeta pole mõtet üldse sünnitusest rääkidagi):

pikkus – pool meetrit

kaal – 3 kilo ja 290 grammi

pea ümbermõõt öeldi ka, aga kas mul oli siis aega seda meelde jätta, hea, et see meeles püsis, et ikka poiss (aga seda saab kahtluse korral ka lihtsate meetmetega järele kontrollida).

Juuksed – pruunid

nimi – Tõruke

Igastahes on meid nüüd kolm. Tehke järgi või makske kinni. Ja andke siis andeks kui ma edaspidi lapsest ja endast ühe isikuna räägin ning ebatervelt palju beebikese seedesüsteemi produktidest pajatan.

*aga kellelt ta selle pärinud on, seda ma küll ei tea – mina olen loomult laisk nagu lohe ja Mps on tuntud uimerdaja

** Ausõna, ma olin arvamusel, et sünnitamine on umbes 10 korda valusam – üks kolmest, kas ma olen lihtsalt see õnnelik, kellel oli suhteliselt kerge sünnitus, või on mu valulävi väga kõrge ja ma lihtsalt ei saanud aru, et see peakski väga valus olema või on mul lihtsalt liiga hästi arenenud ettekujutlusvõime.

***Kuid kellel huvi, olen alati nõus jagama lahkelt kirjeldusi, mulle meeldib endast ja kangelastegudest rääkida.

Moi moi, kes see paks on?

2011-10-18T20:26:00.001+03:00

Tegime ükspäev väikese fotosessiooni, näitamaks tulevastele põlvedele kui ümmarguseks üks inimeseloom muutuda võib...

Vorstivarvbad pealinnas

2011-10-18T18:18:00.000+03:00

Nädalavahetusel sai siis mandril sünnipäeva tähistamas käidud.
Äärmiselt tore oli minu arust. Uskumatult palju rahvast oli kohal ja kuidagi üllatavalt hoogne üritus tuli. Mina kes ma viimasel ajal pidudel ülemäära kaua vastu ei pea (kaine pea sunnib kainelt mõtlema ja ratsionaalseid otsuseid langetama), pidasin sel korral isegi üllatavalt kaua vastu. Ja mis kõikse parem - mitte lihtsalt ei pidanud vastu, vaid ka nautisin seda.
Ainus, mis olukorda ei nautinud, olid mu jalad. Ma nimelt otsustasin võtta kolmnurga kuju. No kui ümbermõõtudest rääkida, siis kõige väiksema ümbermõõduga on pea, sellele järgneb rinnaümbermõõt, kõhuümbermõõt, puusade ümbermõõt ja kõige jämmemaks osutusid üllatuslikult pahkluud*. Jalad otsustasid hirmsasti üles paistetada ja õhtu lõpuks olid varbad kui vorstikesed ja pahkluud nagu elevantsil. See ei olnud teab mis meeldiv. Eriti meeldiv polnud ka see, et mul tuli need vorstikesed järgmisel õhtul toppida teatrikingadesse, kuhu nad millegipärast mahtuda ei tahtnud. Aga piisava veenmise tulemusel sain sellega siiski hakkama. Ja üle saja aasta sai jälle teatrit külastatud. Nüüd võin end kultuurseks lugeda.
Enne teatrit käisime aga Virlupine elamist kontrollimas. Kontroll ei tuvastanud olulisi puudusi, küll aga kiitis heaks sõbraliku õhkkonna, meeldiva miljöö ning maitsva toidu. Samuti imetabase vaate naabermaja akendesse. Nii et kõik kes kavatsevad sinna kolida, mõelgu ikka tõsiselt järele. Ehk oleks targem ikka jääda oma ema juurde elama, kes elab strateegiliselt soodsa koha peal ning kus on Mpsi ja Maailmaparandaja nimeline sviit, mida eelmainitud tegelased tavatsevad regulaarselt külastada.

* olgu-olgu, tegu on pisukese kirjandusliku liialdusega, aga mitte sugugi suurimaga siin blogis.

Koristusloos

2011-10-13T13:23:00.000+03:00

Eile koristasin kõik toad (va Mpsi urgas, mida ma targu ei puutu) ära. Mul on korisatamiseks oma nipp. Nimelt on alati äärmiselt keeruline selle koristamisega pihta hakata. Kuna kõik on segamini, siis ei teagi kohe kust peale hakata. No ma olen selle enda jaoks lahendanud nii, et kirjutan paberilipikutele üles kõik koristamist vajavad kohad ja siis tõmban loosi. Ja siis vastavalt loosi tulemustele käitungi. Ja nii sai eile kõik läikima löödud.

Aga teate mis tänaseks juhtunud on? Mingi pisimutukate läbu vist. Pooled toad on jälle lootusetult sassis. Ja seda poole päevaga! Ootame veel pool päeva ja siis ilmselt on eilne koristuseelne olukord taastatud. Igastahes ei näe ma küll seda hirmu, et kui mul koristatud saab, siis võiks igav hakata või midagi...

Ja nüüd mõtlen hirmuga, et mis juhtub siis kui väike kõhuelanik saab nii suureks mittekõhuelanikuks, et suudab segaduse tekitamisse oma panuse anda...

Ma võiks kurta

2011-10-11T19:42:00.001+03:00

Isegi mu oma enese abikaasa kurdab, et ma kirjutan liiga harva blogi. Või noh kas just kurdab, aga ta tõi selle õigustuseks kui alles nüüd minu nädalatagust sissekannet luges. Aga mis saan mina sinna teha, et mul pole internetiseeruvat arvutit, mille taga keegi pidevalt ei istuks. Mul oleks kirjutada küll.
Näiteks võiks ma kurta, et aega on kuidagi vähe. Kui ma koju jäin, siis ütlesid kõik, et oi, sul hakkab varsti igav. Kaua sa neid tube ja kappe ikka koristad. Ja kui koristatud, siis hakkabki igav. No võibolla ongi nii, aga ma kuidagi ei jõua selle koristamiseni. Nii palju muud on teha.
No ja siis võiks ma kurta, etmul keelati õunte söömine ära. Ja soola ka ei lubata süüa. Karjuv ülekohus, kuidas ma ilma õunteta elan? Praegu üritan õunu kuidagi porgandiga kompenseerida... Aga soola kompenseerimisega läheb kohe eriti raskeks...
Alati võiksin ma kurta teemal, et mul pole endiselt jalutamiskõlblikke jalanõusid. Üldse pole eriti midagi jalga panna. Mõtlengi siin, et kas pähapäeval teatrisse minnes peaks kleidi juurde kummikud või tenkad panema... Jopet või mantlit, mis kõhu pealt ka kokku ulatuks, mul kleidi peale mul niikuinii panna pole.
No ja kõige lõpuks, kui mul tõesti midagi muud kirjutada poleks, siis võiks ma alati Mpsi peale kaevata.

Hooaja viimane vol2

2011-10-08T20:32:00.000+03:00

Kirjutasin siin veidike aega tagasi matkahooaja lõpetamisest. Selgub, et ennatlikult. Üritasime täna teha uut katset hooaega lõpetada ja korraldasime ilusa ilma puhul väikese paadiretke Kesselaiule. Aga ma usun, et sel korral õnnestus ning tegu oli tõesti viimase matkakesega sel aastal.

Ma kaeban Mpsi peale nüüd

2011-10-05T22:27:00.000+03:00

Avastasin üllatusega, et mul ei olegi sildikest nimega "Ma kaeban Mpsi peale nüüd..." täiesti uskumatu, kuidas selline asi juhtunud on. Arvestades minu kaeblikku loomust peaks see olema üks enimkasutatud sildikesi. Umbes nagu "juhuslikke juhtumusi" või "hülgemöla".

Igastahes kaeban ma Mpsi peale. Kujutage ette, ta ütles minu haamri kohta nukuhaamer! Minu imetabase haamrikese kohta! Kuidas ta julges? No ja kui ma julgesin ta tähelepanu sellele räigele solvangule juhtida, siis ütles ta, et olgu olgu, nukukuvalda... Häbematu. Ja mu väikeste armsate naelakeste kohta (mäletate, ma ostsin kunagi kilo naelu, neid jätkub mul küll elu lõpuni) ei olnud tal ka ühtegi head sõna öelda.

Nagu võib aru saada, siis õnnestus mul nii kaua Mpsi torkida, kuni ta alla andis ja nõustus wc tagaseinas haigutav suur auk kinni klopsida. Dekoratiivse poole jätan ma targu enda kanda...

elumärk

2011-10-05T11:16:00.000+03:00

Veider. Reedest saati pole kirjutanud ja midagi nagu polekski öelda. Naudin siin kodust elu ja üldse ei nuta, et tööl käima ei pea. Igav igastahes küll pole hakanud. Mul on mitu paksu raamatut ja hunnik poolikuid projekte. Tubade koristamiseni pole ikka veel jõudnud...

Aga kas teadsite, et viinamarjamahla tegemisest saadud plekid tulevad pesus palju paremini välja kui õunamahla tegemisest saadud plekid. Ma oleks millegipärast teistpidist tulemust oodanud.

Hooaja viimane

2011-09-30T20:11:00.000+03:00

Täna toimus siis tõenäoliselt selle hooaja viimane matkake. Käisime taas vaatamas kas vildakas majakas on ikka veel alles ning mida põnevat on meri ka rannale uhtunud. No ja väike lootus oli ka vilsandi mudapaksukest kohata. Mudapaksukest ei näinud, aga üks raseda pardi moodi tegelane taarus küll mööda rannakive ringi. Lähemal vaatlusel osutus see maailmaparandajaks. Aga ilm oli matkamiseks meeldiv ja viineripirukad tavapäraselt maitsvad. Distants oli täitsa talutav (isegi minusugustele vaalaskala mõõdus kaks ühes komplektidele), kuid tempo kippus aegajalt küll minu võimeid ületama. Eriti lõpuspurt. Mps on nimelt kindlalt plaani võtnud järgmisel olümpial kiirkõndimises medal ära tuua. Aga pole hullu, kui ma veel pisut harjutan, siis küll ma talle väärilist konkurentsi pakun.
Ja ma harjutan. Kõik targad raamatud väidavad kui ühest suust, et füüsiline aktiivsus on rasedatele äärmiselt oluline. No ma siis üritan ikka jalutamas käia. Pole ammu nii palju kõmpinud. Sellega seoses lagunesid mu viimased käimiseks sobilikud mugavad jalanõud ära. Talv on tulemas ja mina olen jälle paljajalu.

Pesukaru

2011-09-29T17:12:00.000+03:00

Mul pole suurt midagi kirjutada. Veedan päevi õndsas olekus - magan, söön ja loen. Kuna mul kirjutada midagist pole, siis panen teile vaatamiseks ühe pildikese pesukarust. Lihtsalt, et te ei arvaks, et minuga midagi juhtunud on, et ma ei kirjuta...

Vanur või rase?

2011-09-26T21:08:00.000+03:00

Hommikul ei saanud kuidagi voodist välja. Ei teagi kas põhjuseks oli äsja saabunud kõrge vanus või siis ikkagi rasedusest tingitud piiratud liikumisvõime. Hea asja juures oli muidugi see, et tööle ei pidanud minema. Samas jäi endiselt segaseks, kas mul algas pension või hoopis raseduspuhkus. Tunne ilmselt suht sama.

2011-09-25T20:55:00.002+03:00

Seoses pooldumispuhkusele jäämisega on üks halb asi ka. Mul pole enam arvutit ja kuidas ma niimoodi blogi pean?

Viimane tööpäev.... sai läbi!

2011-09-23T21:15:00.000+03:00

Täna oli siis minu selle hooaja viimane tööpäev. Oi kui hea! Kujutage ette, Mps ei pidanudki hommikul kuulama vingumist kuidas ma ei viitsi tööle minna. harukordne juhus.
Aga minu viimane tööpäev! Korraldasin sellel puhul ka väikese istumise. Plaan oli töökaaslastele pakkuda mõningasi hõrgutisi. Nad on mul head töökaaslased, võib ju pisut neid hellitada. Nojah. Idee on ju hea, aga teostus...
Hakkasin siis eile õhtul varakult kokkama ja küpsetama. Haa, no apsull kõik läks hukka. Maailma parim rabarberikook läks kõrbema (mina valin retsepte nii, et toksin google´isse märksõnaks "parim rabarberikook" või mida parasjagu küpsetada tahan ning siis valingi esimese retsepti ja usun, et see ongi parim. Eriti hea kui seal oleks veel kirjas, et "sõltumatud eksperdid soovitavad" ja "meie pere lemmik" - langed koheselt reklaami ohvriks), munad keesid siniseks, riis läks ka kõrbema (kujutage ette), lõhevahusaiad ei tulnud nii imetabased kui oleks võinud (ja lisaks unusid täna veel koju külmkappi ka) ning leib pudises kah ära, nii et kiluleivad jäid tegemata. Peale nii paljusid ebaõnnestumisi ma ülejäänud imelistest plaanidest targu loobusin.

Aga tühja sests toidust, mul oli viimane tööpäev!!!
Nüüd kavatsen kuni sünnitamiseni jalad seina peal vedeleda ning raamatut lugeda.

Isepäised rõivad

2011-09-20T21:45:00.000+03:00

Minu kummikud koorivad mul sokke jalast, jope kisub pluusi kõhu pealt üles ja püksid rullivad end ise kõhu pealt maha. Järgmiseks hakkab rinnahoidja end ise lahti haakima ning vingerdab minema... Kui asi nii jätkub, siis varsti ei saa kolme sammugi astuda ilma et peaks soovimatu alastuse pärast piinlikust tundma. Ja kuhu see kõlbab nüüd, mil sügis saabumas ja ilmad külmaks minemas?

2011-09-19T07:52:00.001+03:00

Viimane töönädal alaku!
(Ja saagu kiiresti ja kergelt läbi)

Kurjad kured ja meriskid, ehk ornitoloogilise kallakuga sissekanne

2011-09-13T16:47:00.001+03:00

Nädalavahetusel olid ilgelt ilusad ilmad. Päike paistis ja linnud laulsivad. Need linnud olid muideks kured, kes kaeblikult taevalaotusel häälitsesid ja kurjade ilmade eest hoiatasid. Nüüd on need kurjad ilmad käes. A üldiselt on mul väike mure. Teadupärast on kured külmakartlikud ja kihutavad varakult egiptimaa poole. Aga kui kured lõunasse lähevad, kes siis mulle novembri alguses tite toob, ma küsin? Kapsalehti ka siis pole, mille alt beebit otsida... Ikaldus ühesõnaga.

Aga tegelikult olen üsna kindel, et Merisk toob... On jah teine samuti rändlind ja peaks novembriks ammuilma läinud olema, aga no merisk on ju selline pisike linnuke ja temast mitu korda raskem koorem noka vahel on ilmselt suht raske lennata ja sellepärast ta nii aeglane ongi ja ei jõua enne novembrit minema.
Ah arvate, et beebi on meriski jaoks liiga raske ja suur? Ma ükskord nägin kuidas ta Mpsi seljakoti puu otsa tassis ja ise veel naerda piiksus. Nii et jaksab küll.

Ja kui merisk ei too, siis punapääsuke aitab ikka hädast välja. Kuigi nemad liiguvad siinkandis pigem kevadeti, sest teate ju küll: "Esimene lind kes kevadel tuleb...." Aga mõnel algab kevad võibolla väga varakult... nii novembris nt.

Tarzanitest ja õuntest

2011-09-11T17:38:00.000+03:00

Sel aastal ei tulegi tavapärast postitust teemal "Mina Tarzan, sina õun". Selle põhjuseks pole mitte see, et kaelkirjakud kõik õunad ära sõid, vaid hoopis see, et mul ei lubata puu otsa õuntega filosoofilisi vestlusi pidama ronida. Nojah ja vaevalt, et ma selle ronimisega hakkamagi saaks. Jääks oma suure kõhuga kahe oksa vahele kinni ja siis tuleks tuletõrje välja kutsuda, et keegi mu puu otsast alla aitaks. Kus oleks selle häbi ots.
Aga õnneks oli Mps lahkesti nõus ise Tarzanit mängima ja pirnipuu otsas kaugete esivanemate kombel ringi kõlkuma. Minusuguse lühinägeliku pettis ära küll.
Sel ajal kui Mps pirne puu otsas küttis ukerdasin mina õunapuude all. No mis ta muud oli. Kummardada ma hästi ei saa (ma ei paindunud varemgi, nüüd jääb veel kõht ka ette) ja kükitades kukun kah kohe ümber, nii et õunte kättesaamiseks on ukerdamine ainus mõistlik lahendus. Õunu oli aga vaja, sest kuigi ma olen lahkelt lubanud, et ma sel aastal moosi ei keeda (ja seda lubadust kreegimoosiga rikkunud), pole ma õunamahla tegemise osas ühtegi ennatlikku lubadust andnud. Esimene laar mahla on igastahes valmis. Täna on plaanis veel paar pirni purki pista (kompottide tegemise osas pole ma ka lubadusi andnud). Ja siis selleks nädalaks aitab...

2011-09-09T17:55:00.000+03:00

Hea on, et nädalavahetus pihta hakkas. Täna olin tööpäeva lõpuks nii väsinud, et kartsin end laua taha magama jäävat.

Pühendunud või lihtsalt hajameelne

2011-09-07T11:56:00.000+03:00

Täna hommikul avastasin, et olin eile töölt tulles lauatelefoni tasku pistnud. Vot nii pühendunud olen tööle, et soovin, et mind ka kodukontorist töönumbrilt kätte saaks. Kahju ainult, et need juhtmevabad lauatelefonid minu kontorist linnani ei levi.
Aga kuidagi hajameelseks olen muutunud. Järgmisel korral avasan, et olen kogemata kirjutuslaua või arhiivikapi kotti toppinud...

Kopsivad losse kokku

2011-09-05T16:15:00.001+03:00

Kas panite tähele, et nädalavahetusel oli ilm taas täitsa suvine? Päike paistis, linnud laulsivad ja lilled õitsesid. Nagu ei koputakski sügis uksele. Aga koputab küll. Päikesepaistet ja linnulaulu ja lilleõitsemist nautides võis aegajalt kuulda selliseid kopsatusi. Mõni lihtsameelsem võiks arvata, et seda põhjustasid puu otsast alla potsatavad õunad, aga mina tean, et tegelikult oli see sügis, kes koputas.
Mps ka vahel kopsis sügisele solidaarsuse mõttes kaasa. Ehitasid teised miskist kuuri juurdeehitust. No ma siis seisin kõrval ja targutasin. Teate ju küll vanarahva tarkust, et need, kes oskavad, teevad, need, kes ei oska, õpetavad. Mina ei tea ehitamisest küll midagi, aga kas see mind kunagi takistanud on?
Ülejäänud aeg, kus ma tööinimesi ei tüüdanud ega õunu ploome näost sisse ajanud, tegelesin ma õhulosside projekteerimisega. Täitsa lahe oli. Kuigi siin said taas takistuseks minu vähesed arhitektuursed teadmised. No näiteks, kui lai peaks ühe õhulossi uks olema või mitu keerdu on mõistlik lossi keerdtrepile teha. Ja ikka samas vaimus edasi. Aga samas, millal oluliste pisiasjade karm reaalsus mind enne unistamast on takistanud...

pilt

P.S Õuna- ja ploomiaedade omanikud. Olge te hoiatatud, et ringi liigub ohtralt kaelkirjakuid, kes võivad teie saagi hävitada.

Tere Kool!*

2011-09-01T16:46:00.001+03:00

Täna hommikul polnudki niiii raske tööle minna kui tavaliselt. Minu igahommikust vastumeelsust leevendas natukene kahjurõõm. Ma nimelt mõtlesin kõigile neile õppuritele, kes pisarsilmil taas kooliteele asusid ja tundsin kergendust, et mina nende hulka enam ei kuulu. Võibolla kunagi kauges tulevikus, aga praegu küll veel ei viitsiks koolis käia.
Aga igastahes jõudu kõigile koolijütsidele! Ja kuna meil on ka peres koolilapsi, siis torti saab ikka! Nojah, koolilaps pole soliidset õpetajaametit pidava abielumehe kohta ehk päris korrektne öelda. Aga millal ma enne korrektsusega hiilanud olen?

*Tegemist on viienda samanimelise postitusega siin blogis. Kahel aastal on mul õnnestunud pisut originaalsem olla...

Eksinud oma enda magamistoas

2011-08-31T15:40:00.000+03:00

Mulle meeldib omas edevuses mõelda, et mul on keskmisest parem suunataju ja niisama kergelt ma juba ära ei eksi (eriti kui mul veel kaart ka käepärast on). Ja ärkvel olles ma ehk nii väga ei liialdagi. Aga öösel. Vot öösel on hoopis teine lugu.
Üleeile öösel tundsin, et muretu une heaks oleks vaja korra wc-d külastada. Kuna selles protseduuris midagi eriskummalist pole, siis tõusingi pimedas toas üles ja... Täitsa lõpp, ei tea kuhu poole minna. Pime on. Midagi pole näha. Ja seda ka ei tea kuspool uks üldse asub. Sedagi täpselt ei tea, et kus ma ise asun. Täielik hämming. Mine või magama tagasi, aga ei saa ka, põis nõuab tühjendamist. No siis ei jäänudki muud üle kui tuli Mps üles ajada, et ta mu toast välja juhataks. Oma enda imepisikeses magamistoas ära eksida on muidugi tipptase. Aga enda õigustuseks ütlen, et alles siis kui ma kapi ust oma käe all tundsin, sain ma aru, et ma olin oma magamistoas, seni oli mul sellest kohast hoopis teine ettekujutus (mis sisaldas kindlat informatsiooni, et kusagil on palju ämblikke).

Erinev suhtumine aega

2011-08-29T16:51:00.002+03:00

Täna hommikul arvestasin, et pudenemistähtajani on jäänud täpselt 10 nädalat, mis on ainult 70 päeva. Nii vähe!
No ja siis arvutasin, et tööl on vaja käia veel 4 nädalat, mis teeb 20 tööpäeva. Võeh kui palju!

Muide minge keegi Hiiumaale ja korjake need pohlad ära. Valus oli vaadata kuidas metsaalune punetas ja keegi neid ei korjanud. Ma oleks peaegu ise korjanud, aga
a) ei olnud aega, sest suppi oli vaja keeta.
b) minu järjest enam kumerduv kere ei lase mul mitte kummardada ja kükitades kukun ümber nagu antijonnipunn - ainus võimalus oleks pohlade vahele külili visata ja siis korjata, aga siis ei saaks ma enam kõrvalise abita püsti ja jääksingi sinna sambla sisse vedelema.

Üldse avastasin lõpuks, et kõht hakkab elamist pisut juba segama. Siiamaani sai ilusasti matkal käidud, aga kui ma sel nädalavahetusel Kõpu tuletorni ronides oleks äärepealt trepiauku Puhhi kombel kinni jäänud ja Tahkuna majakas pidin igal teisel platvormil puhkepausi tegema, et süda rinnust välja ei kargaks, siis tekkis küll tunne, et tuleb vist hoog pisut maha võtta. Täitsa hirmus on mõelda, milline ma siis kahe kuu pärast välja näen ja kas ma ikka pääsen kodust välja või peab ukse laiemaks raiuma. Seda, et ma pean saapapaelasiduja palkama, selles olen juba üsna veendunud.

P.S Hiiumaal oli ilgelt palju mustikaid ka, kõik suured kui kirsid ja puhta korjamata. Aga nende aeg hakkab juba läbi saama...

2011-08-26T17:28:00.000+03:00

Kas te ikka teate, et merevesi on tegelikult veel päris soe? Mis siis, et kõikide laste nutupäev - 1 september, juba ähvardavalt meie peade kohal kõrgub. Vanarahvatarkus ütleb, et inimene, kes suve jooksul vähemalt 16 korda ujumas käib, ei jää talvel külmetushaigustesse. Nii et arvutage, kel veel mõned korrad puudu, need võivad kiirelt ujumas ära käia enne kui sügis tuleb. Ärge ainult külmetage :P

2011-08-22T21:22:00.000+03:00

Pikk puhkus on selja taga ja täna oli taas tööpäev.
Küll oli kole. Puhkamisega võis ju päris ära harjuda.
Õnneks pole vaja kaua enam tööl käia.

Jah, ikka veel

2011-08-21T23:31:00.000+03:00

Täna aasta tagasi ütlesin ma tunnistajate juuresolekul Mpsile, et jah, tahan saada ametlikult tema abikaasaks ja ühiselt purjetada elumerel (mina ikka kaptenina ja Mps tüürimehena, nagu peab). Nüüd peale aastast abielu (pea 3,5 aastast kooselu ja pea 6 aastast koosolu) olen ma endiselt samal arvamusel. Ja kogu selle aja jooksul ei ole mul korrakski tekkinud kahtlust otsuse õigsuses. Me nimelt sobime Mpsiga üllatavalt hästi kokku ja hoolimata minu ponnistustest pole meil õnnestunud selle aja jooksul tõsiselt riidu minna. Olen üritanud Mpsilt välja pinnida, et kui ta oleks teadnud, milline elu teda ees ootab, siis kas ta oleks aasta tagasi äkki teistmoodi otsustanud, aga ta väidab, et siis oli juba niikuinii lootusetult hilja. Minul isiklikult on selle üle ainult hea meel.
Aga 1. pulmaaastapäeva peab ju tähistama. Vanarahvas teab, et vattpulmi tähistatakse tavaliselt nii, et üks abikaasadest näägutab, et peaks tähistama seda suursündmust ja teine topib kõrvad vatti täis ning keerab vatiteki alla magama. Me sel korral ei võtnud vanarahvast kuulda vaid kihutasime mandrile tähistama.
Laupäeval promeneerisime pitsilises Haapsalus ja nautisime romantilist õhtut šampuse ja päikeseloojanguga Suurupi tuletornis (mille me ausalt välja teenisime tänu oma imetabasele tuletornimääramise oskusele). Ööseks kihutasime Läike tn SPA-sse, kus meil on juba peaaegu et omanimeline sviit (erinevalt ülejäänud spa-dest ei suutnud me internetist selle kohta ühtki halba sõna leida ja hinnaklass on ka palju taskukohasem). Täna aga käisime kohvikus ja loomaaias. Sest nii on ainuõige. Õhtul ootas meid Muhus aga kaetud laud ploomide ja mitut sorti koogiga (vähemalt 85% ploomidest maabus minu kõhus.)
Päris lõpuks sai veel süüdatud tuli meie endi majaka laternas (loe pulmaküünal) ning kitarri saatel mõned armastuslaulud lauldud. Mmm, ilus.
See oli, nagu te aru saate, kiirkokkuvõte meie nädalavahetusest aga tegelikult oli väga armas ja romantiline ja tore pulmaaastapäev.
Igastahes praeguse seisuga ei saa Lumeuss oma tahtmist, nii et lahutama me veel ei hakka.

P.S Tänud kõiki õnnesoovide eest!

Ma armastan sind nagu siiakala

2011-08-18T21:40:00.001+03:00

Eile tegime pisut lõkkeromantikat. Süngete äikesepilvede ja teisest küljest kuldse päikeseloojangu taustal sai istutud lõkke ääres ja noorperemehega värsket suitsuahvenat söödud. Mis nii viga elada. Selline siin-me-oleme-tunne tuli kohati peale.

Täna aga sai pisut aiamaal rügatud. Kas neist maasikatest ka järgmisel aastal elulooma saab, seda ei tea keegi öelda, aga ma andsin endast parima, et peenral veidike korda luua. Maasikalehtede vahel varitses mind aga kobakas ristiämblik. Tavalisest eines ta aga selle poolest, et oli nunnut kollakas-oranži värvi. Kui ma äblikke paaniliselt ei kardaks, siis ütleks lausa et tegu oli imearmsa loomakesega. Internetist uurides jõudsin järeldusele, et tegu oli sellise liigiga nagu Araneus quadratus. Enamus internetis tiirlevaid pilte pole muidugi sugugi nii uhket värvi nagu minu leitud ämmelgas. Ma arvan, et hakkan teda kutsuma Magoks (kuulsa väejuhi Hannibali venna järgi). Umbes selline nägi välja, aga veel ilusamat värvi:

Aga kas teate, et ploomihooaeg on alanud! Olen teatud nurga alt vaadates juba üsna ploomi nägu!gA

Kannatamatu ilukilp

2011-08-14T22:24:00.001+03:00

Aga täna kodu poole sõites nägin kuidas Milli ilukilp autost mööda kihutas - ilmselt ei kannatanud meie uimerdamist välja. Me ei tule ju kunagi otse koju. Iluliist üritas ka üks hetk meist lahku lüüa... Loodame, et järgmisena ei otsusta rattad või siis näiteks mootor oma teed minna...

Triikimine võib kahjustada teie tervist

2011-08-09T21:15:00.002+03:00

Igatsugu asju keelatakse rasedatel teha. Miks ometi pole mõni sõltumatute ekspertide ühing öelnud, et rasedad ei tohi mitte mingil juhul triikida? Seda keeldu järgiks ma küll nurisemata!

Vihmakassid

2011-08-09T17:39:00.000+03:00

Üleeile üritasime Laisikuga ilusa ilma puhul jalutama minna. Selleks ajaks kui ma oma ümara kogu uksest välja sain, tuli taevast valget vett alla. Läksime hoopis kohvikusse. Peale mõningast kohvikus istumist ning kokteilitamist vaatasime, et vihm on järele jäänud ja mõtlesime, et teeme uue katse jalutama minna. Selleks ajaks kui me tervisepargi lähistele jõudsime, kallas jälle nagu oavarrest. Mul tekkis küll kahtlus, et ilmataadil on miskine vandenõu meie jalutamise vastu. No eks me siis võtsime väikese šampuse ja ronisime viiendale korrusele. Jalutuskäik seegi.
Eile tegime siis kolmanda katse jalutama minna. Sel korral õnnestus meil päris pikk tiir teha ilma, et vihma oleks sadama hakanud. Aga see-eest tuli öösel selline äikesetorm, et no ikka oli! Kahtlustan, et see oli tagantjärele meie jalutuskäigu eest. Nii et põuased piirkonnad, kes te vaevlete veepuuduses, kutsuge mind ja Laisikut - me tuleme ja jalutame paar tiirukest ja uskuge mind, varsti on teil vett rohkem kui rubla eest.

Täna pole ma sammugi jalutanud, aga olen juba praegu kolm korda väsinum. See tuleb sellest, et olen päev otsa koristanud. Aga nüüd on korter (va Mpsi urgas) peaaegu et korras. Nüüd tuleb veel testida, et kas minus on alles nii palju jõudu, et peenramaale veereda ja viimased tikrid ära korjata või mitte...

2011-08-07T16:25:00.000+03:00

Tugev tuul ja külm ilm ei suutnud hülgrahvast siiski merest eemal hoida. Tasuks sai ohtralt vahuseid laineid ja hea emotsiooni.
Nüüd aga on jälle ikaldus. No et mida oma vastleitud vabadusega peale hakata... Tuleb vist lõunauinakule panustada.

Kaeban

2011-08-07T09:55:00.000+03:00

Mps häbematu läks Tartusse lustielu elama ja jättis minu üksi koju.

Arbuusidest

2011-08-04T08:45:00.000+03:00

Inimene on teadupärast see, mida ta sööb. Mina toitun viimasel ajal peaasjalikult arbuusist. Väljanägemise järgi võiks arvata, et ma neelan pool arbuusi tervelt alla (ja teise poole topin tagumiku peale püksi). Vot selline vingerdav figuur on mul praegu. Aga arbuus on hea!

Sõuavad nagu segased vol 6

2011-08-01T11:35:00.000+03:00

Möödunud nädalavahetusel sai siis kanuumatkal käidud. Ema küll hoiatas, et Umbusi soos pidid krokodillid elama, aga meid see väga ei morjendanud, sest me kanuutasime sel korral hoopis valdavalt Põltsamaa jõel. Seal teadupärast krokodille kohatud ei ole. Me ka ei kohanud.
Sõudsime taas nagu segased. Me olime Mpsiga juba kolmandat aastat ühes paatkonnas (minule on see kuues kanuuretk). Öeldakse küll, et paarid (või veel hullem abikaasad) ei tohiks ühes kanuus sõita, sest see ei too kunagi midagi head ja lõppeb 9 juhul 10-st riidu minekuga (kui mitte lahkuminekuga). Me vist Mpsiga tegime midagi valesti. No kuidagi ei läinud riidu. Isegi siis kui mootor jukerdas ja tüür oli katki. Minu arust saime taas üle ootuste hästi hakkama ja koostöö sujus imeliselt. Võimalik, et me lihtsalt olemegi osavad, aga võibolla andis oma panuse ka väike indiaanlane, kes paadis kaasa loksus ja aegajalt tüüri õigesse suunda togis. Kindlasti aga aitas teiste vigadest õppimine ja ohtra toore jõu kasutamine. Jõudu aga andsid omakorda rikkalikud söömaajad. Sel aastal oli toidulaud kohe eriti külluslik ja selle toidu najal oleks veel paar päeva saanud ringi tuuritada.
Ööbimiskoht oli meil taas üllatuslikult tsiviliseeritud. Isegi liiga. Küll neid kalamehi käis sealt öö jooksul ohtralt läbi. Ja sääsed va häbematud pirisejad ei hooliud üldse mu sääsetõrje käevõrust ega imetabasest sääsepeletajast (mul käib aktiivne erinevate sääsetõrjevahendite testimine, võibolla kunagi kirjutan pikemalt ka tulemustest). Aga hoolimata küttepuude vähesusest ning viletsast hakatusmaterjalidest õnnestus tulejumalal Sidil siiski uhke lõke üles saada nii et olemine oli täitsa hubane.
Kui matk läbi sai, siis tegime enne koju suundumist veel väikese kuketiiru ja vaatasime kas mõni kruusatee on ka ära asfalteeritud (ei olnud). Aga ühe uhke värvilise kuke saime siiski pildile (ja tuvastasime kolme kuke puudumise, kuid sellest pole hullu, sest ka negatiivne tulemus on tulemus).
Nüüd aga olen õnnelikult kodus tagasi ja mõtlen, et kas tasub matkakraami lahti pakkida või jätaks koti pakituks, sest niikuinii varsti jälle kusagile minek...

Supelsaksast pesapunuja

2011-07-29T13:18:00.002+03:00

Ah, et miks ma pole ammu midagi kirjutanud? Suvi on kuidagi kiireks läinud. Ükspäev (või õigemini kaks päeva) käisime mere ääres supelsaksa mängimas (vt pilti allpool). Telkisime ja grillitasime ka. Mõnus oli inimtühjas rannas soojas vees ulpida ning sütel küpsetatud kardulast mugida. Lõkkekuma ja päikeseloojang - romantika missugune.

Teine päev käisime linnas. Eile käisin isegi tööl. Ülejäänud aja olen tegelenud õmmelemise ja tikkimisega. Teate ju küll - klassikaline rasedate peasapunumisinstinkt lööb välja. Ja kuna edevus ei anna ju patta panna (vähemalt minusugune kehvemapoolne kokk sealt midagi hõrgutavat valmistada ei oskaks), siis näitan teile ka mis ma tegin. Tekike väikese Vello voodikesele:

Ja minu tikingu töö pisut lähemalt:

(piltide viletsas kvaliteedis võite süüdistada näiteks hämarat õhtuvalgust ning minu olematuid fotograafioskusi)
Täna on plaan hakata pirukaid tegema ja taas asju pakkima. Ei mäletagi, et ma oleks varem ühelgi suvel nii tihedalt kusagil reisil või matkal olnud. Aga ega ma kurdagi, lihtsalt pakkida ei viitsi kuidagi, ometigi peaksin juba une pealt teadma, mida kaasa võtta.
Aga noh, etks ma siis pean oma supelsaksa kostüümi jälle kotti panema ja virisemise lõpetama.

Sitasitik, heinaritsik....

2011-07-23T22:40:00.000+03:00

Üritasime eile laulda, aga ritsikad siristasid nii valjusti, et kitarri oli vaevu kuuldagi. Ja praegu on alles juuli...

Tahmatont

2011-07-19T12:29:00.000+03:00

Eile läksin ma Mpsile Karjast ära tooma, aga ei leidnud meest kusagilt. Ainult üks murjam vaatas mulle vastu. Nägu must nagu öö, ainult valged silamunad välkusid. Küsisin, et oled sa tont või inimene. Tema kinnitas Mpsi häälel, et pigem ikka inimene. No ma ei uskunud teda enne kui olin teda pisut merevees leotanud. Siis tuli välja, et ikka vist Mps, ainult näost hall nagu öö. Sauna ja ohtra küürimisega sai lõpuks ikkagi tuttava näo ette.
Nii et Osvald polnud ainumas räpakäi, kes eile pesupäeva sai

Puhas karu aga ikka pool aru

2011-07-18T15:53:00.001+03:00

Osvaldit mäletate? No seda joodikust karu, kes Mpsi juures elas ja nõelapadjana kasutust leidis. Vot, surusin ta täna vanni. Väike räpane elukas polnud varem pesus käinud. Aga tuleb tõdeda, et ta ei rabelenud väga vastu vaid talus oma saatust stoilise rahuga.

Ülejäänud päeva olen ma tekitanud segadust. Selle tegevuse kaugem eesmärk on luua kord, aga siiamaani toimub liikumine endiselt kaose suunas. Aga äkki saabub päev, mil kord saabub majja. Või saab puhkus enne läbi.

Ja siis tulid siilid ja tõid kultuuri töörahva sekka

2011-07-13T08:57:00.000+03:00

Hoolimata suurest väsimusest (kuigi päikesst eile polnud, oli mul eile ikkagi vari - töövari ja siis tuleb ju eeskujulik olla ning tööd rabada ja üldse luuserdada ei saa ja see teatavasti kurnab) otsustasime siiski Mpsiga kultuurseteks hakata ning sõitsime Karja kiriku kontsertile.
Järgmiseks korraks tuleb endale kõrva taha kirjutada, et kui juba uni enne kontserti peale kipub, siis vaevalt, et keskaegsed kirikulaulud (olgu nad nii ilusad kui tahes) asja paremaks ei muuda. Aga silmad kinni oligi ehk parem neid kuulata - ja kiriku ebamugavad pingid takistasid ka päris magama jäämast (ilmselt see nende pinkide ebamugava disaini sügavaim mõte ongi - hoida kirikulisi ärkvel).
Peale hinge kosutamist kaunikõlalise muusikaga (Rihole see hirmsasti meeldis, viskas pool kontserti kõhus kukerpalli) hüppasime korra Liina juurest läbi ning revideerisime pisut tema vaarika- ja hernevälusid ning pistsime nahka kõik söödava mis majas leida oli.

Vastu ööd panin veel pesu kuivama. Mäletate, kunagi rääkisin teile pesukassist, kelle südamesooviks oli minu puhta pesu sees aeleda. No nüüd on ta suuremaks ja väärikamaks muutunud ning kellukese kaela saanud. Enam ta aelemas ei käi, aga korra tuleb ja vaatab pesukuivatajad ikkagi asjaliku näoga üle. Eile kui ma pesu kuivama riputasin, kuulsin taas väikeste sammude kahinat. Kahtlustasin, et pesukass, aga lähemal uurimisel selgus, et hoopis üks äärmiselt asjaliku näoga siil vudis mu selja tagant mööda. Tükk aega asjatas ümbruses ringi ja ei lasknud end minust väga häirida. Lõpuks suundus Peeter-Pauli katedraali poole edasi.
Hea, et siilidel pole kombeks sääri hõõrumas käia.

Uuringud kinnitavad, et mitte Jaanika vaid Jaanike

2011-07-08T17:40:00.000+03:00

Teadlased tegid Mpsi suureks rõõmuks kindlaks, et Mps ei pea muretsema oma nime väljasuremise pärast (teadupärast sõltub meie perekonnanime säilimine oma harulduse tõttu just sellest, kas keegi ka peale meid seda edasi kannab). Samuti kinnitati, et mul ei tarvitse enam pead murda, kas värvida kogu elamine roosaks või helesiniseks ning kas mul tuleb kogu emapalga eest oma tulevasele lapsele Hello Kitty kraami kokku osta või pigem motopoode kammima minna.

It´s a boy!

(Sel puhul siis täna sinine sissekanne).

Kommentaariumis on avatud rubriik: "Seda ma arvasin!"

Nüüd aga pange pead kõvasti tööle ja hakake ilusaid poisslapsenimesid välja mõtlema. Võib muidugi ka tüdruku nime pakkuda, aga tõenäosus, et see kasutusse läheb vähenes tänase päevaga oluliselt. Endiselt on parima nime pakkujale välja pandud vääriline auhind. Ärge jätke võimalust kasutamata.

P.S Aga Murdjalapsukese rikkalikust garderoobist, mis oleks meie põnnile pärandunud, läheb ilmselt enamus väljapraakimisele. Roosad kleidikesed näiteks...

2011-07-07T10:27:00.000+03:00

Teisipäeval võis Ida-Saaremaal ja Muhus kohata Mätta Räpsajat. Selle suure päeva tähistamiseks sai korraldatud pisut grilli, tšilli ja keelpilli. Laisiku peibutamiseks tegin väikese maasikatordi (mis te arvate, kui palju suhkrut vahukoore sisse pannakse? Minu meetodil ikka nii, et koore seest jääks kuiv saareke paistma). Liina kohale meelitamiseks sai sauna tehtud. Sääksude ahvatlemiseks pakkusin isiklikke paljaid varbaid. Bronhiidihaiged viskasime merre.
Nii et kõigile midagi.
Mind ennast peibutas kõige enam pehme voodi. Üritus lõppeski sellega, et mina magasin hambad laiali ja olin äärmiselt ebaseltskondlik.

Ja üks kurb uudis on ka - maasikad hakkavad otsa saama. Aga pisike päiksekiir siiski veel paistab tulevikus - nimelt hakkavad esimesed kirsid juba valmis saama.

Laulupeost ikka

2011-07-04T20:08:00.000+03:00

Mina käisin ka laulupeol. Sel korral tõsi küll pealtvaatajana ja kaasaelajana, aga selliseid on ju ka vaja. Keegi peab ju mu koolinoorest abikaasale ja ämmale kaasa elama ning tagama, et väikeste valdade esindused saaks vajaliku tähelepanu (isegi kui see tähendas et ma pidin neist mitu korda ette jooksma, et jälle hõigata "elagu Muhu" ja ülejäänud pisikesed). Tõsi on muidugi see, et rongkäigus olla on palju lihtsam kui rongkäiku pealt vaadata. Kas te üldse kujutate ette kui palju neid lauljaid-tantsijaid oli? Miljon-triljon! (kui mul just loendamine vahepeal sassi ei läinud).
Ilm oli muidugi peo jaoks igati uhke. Vihma ei sadanud ega midagi. Ilm oli vahelduva pilvisusega. Tuleb tõele au anda, et minu maitse jaoks oleks võinud isegi pisut pilvisem olla. Mul õnnestus ühelt küljelt korralikult ära kõrbeda - nüüd näen välja nagu Lumivalgekese õun - ühelt poolt tumepunane, teiselt vähe normaalsem. Aga uskuge mind, mürgine ma küll pole.
Kõige rohkem oleks tahtnud ise ikka laulukaare all olla. Võibolla ma leian kunagi mõne koori, kuhu minusuguseid võetakse. Äkki mõni mudilaskoor...

Vesistamiseks

2011-07-01T15:39:00.001+03:00

Ise tegin. Algusest lõpuni. Pisut lopergune ju on, aga see on tingitud triikrauaaurudest.

Piknik päikeses ja vihmas

2011-06-30T22:36:00.000+03:00

Nii uskumatu kui see ka pole, sain ma eile kõik triigitud ja isegi lubatud maasikatordi valmis. Ma olen ikka uskumatult võimekas. Siiski tuleb tõele au anda, et päeva lõpuks olin ma nii väsinud, et ei jaksanud õieti varvastki liigutada (mitte, et ma tavaliselt õhtuti eriti aktiivselt varbagümnastikat teeks).
Tänane õhtu on aga olnud täielik vastand eilsele orjamisele. Täna läksime Mpsiga ilusa ilma puhul randa. Käisime ujumas - vesi oli üllatavalt soe. Mõnus oli veepinnal ulpida. Nägin välja küll nagu ilgelt paks hüljes (aint ilma vuntsideta), aga õnneks seal rannas palju vaatajaid pole. Hiljem kuivasime päikesepaistel, sõime maasikaid ja grillisime. Tõeline rannaromantika. Mis puudutab grillimist, siis võin kinnitada oma varasemat arvamust - põdrapabulaid meenutavate sütega kiirgrillid on kurjast ja nendel võib heal juhul leiba röstida - liha seal grillida ei saa. Kui teile just ei meeldi sellised kergelt leiged ja toorepoosed lihatükid. Õnneks olime end varustanud ka tagavara grilliga, mis suutis pisut rohekm kuumust välja anda, nii et saime oma kanatükikesed ikka kenasti küpseks.
Juba keset pikniku lauspäikesepaistes hakkas mere poolt kostma veidrat kõminat ja võis märgata valgussähvatusi. Ei olnud ufod, hoopis äike lähenes merelt. Hetkel, mil viimane lihatükk sai ära ampsatud ning piknik kokku kraamitud, jõudis sadu ka meieni. Taevaluugid avanesid ja terve ookeanitäis vett kukkus meile kaela. Õnneks sooja vett. Igastahes võite teha pakkumisi kui mitu kuiva kohta minu rõivastuses oli hetkel, mil rannast koju jõudsime. Vihjeks võin öelda, et ainuüksi oma kleidikesest väänasin ma pool pangetäit vett välja!
Aga mõnus piknik oli. Selline hubane ja armas ja noh, nagu päris!

Perenaise rõõmud

2011-06-29T16:24:00.001+03:00

Kas te üldse kujutate ette kui suur hunnik triikimata pesu mind kodus ootab? Täiesti uskumatu. Ma ei mäleta, et meie majapidamises üldse niipalju riideid olekski. Äkki olen kogemata nöörilt naabrite pesu ka ära korjanud.... Ja olgu siinkohal mainitud, et triikimist ma ei armasta. Mitte üks raas.
Lubasin täna Mpsile maasikatorti teha. Ei tea kas mul jääb selleks aega kah või veedan terve õhtupooliku triikraua meeldivas seltskonnas.
Koristama peaks ka, aga see toiming jääb ilmselt paremaid aegu ootama. Ehk siis kui ma pensionile jään leian pisut mahti tolmu võtta ja nipsasjakesi ritta sättida

Hämmastav...

2011-06-28T22:44:00.002+03:00

Kujutage ette, ma pole täna ühtegi maasikat söönud!

Laagrist

2011-06-26T22:16:00.000+03:00

Nii, jaaniaegsed suursündmused on nüüd selja taga.
Sel aastal tundsin ma end tõelise dissidendi ja teisitimõtlejana kui vastuvoolu saarelt ära sõitsin. Tundus, et pooled eestlased on mingipärast otsustanud just vastassuunas liikuda. Kui mu siht poleks olnud nii kindel, oleks ehk isegi vooluga kaasa läinud. Aga siht oli silme ees. Maalilaager! Järjekorras 16. (+1). Uskumatult püsiv üritus. Kuidas siis oli. Hoolimata esimesel õhtul kiuslenud sääsehordidest, teise õhtu tormituulest ning viiemeetristest lainetest ja kolmandal õhtul taevast alla kukkunud ookeanitäiest veest läks laager korda. Igatahes oli üritus küünlaid väärt. Kõiki nelja.
Ülejäänud aja olen tegelenud maasikate söömise või neist unistamisega. Üks halb asi siiski on - homme peab tööle minema.

Poolel teel (ehk pisut titejuttu)

2011-06-20T22:13:00.000+03:00

Nonii, tänase seisuga peaks pool minu lapseootuse põnevast ajast läbi olema. Mida siis vahekokkuvõte näitab?
Enesetunne on priima, mingeid kahtlasi isusi nagu suitsuvorst vahukoorega, mul tekkinud ei ole ja elu on üldiselt lill. Ainus viga on see, et see lill võib varsti oma riidekapi samahästi kui tühjaks tõsta - selga niikuinii enam midagi ei mahu. Usun, et kui tekikotti pea jaoks augu juurde lõikaks, siis selle ehk pigistaks veel kuidagi selga. Olen nimelt igat pidi ümmargune ja paisun silmnähtavalt igas suunas! No see, et kõht paisub on normaalne. Ja see, et rinnaümbermõõt suureneb, on ka täiesti tavapärane. Aga mispärast ometi see tagumik nii palju kasvama peab? Ma kahtlustan, et ta (tagumik siis) kannatab alaväärsuskompleksi all ja ei taha kuidagi kõhule kasvus alla jääda. Kadedus noh. Igastahes tänu sellele näen ma oma suure kõhu ja suure tagumendiga külgvaates välja nagu miskine ekstra kurvikas S-täht. Kui asi samas vaimus jätkub, siis olen sügiseks juba päris kummastava kehakujuga.
Seda, kas kõhuelanik on poisterahvas või tüdruk, seda me ei tea veel. Veidi rohkem kui kaks nädalat on järgmise ultrahelini aega. Siis võibolla saab teada, kui just häbelikku sorti laps ei juhtu olema. Kihlveokontorid on igatahes avatud.
Olgu kes ta on, igastahes on ta muutunud jupp maad aktiivsemaks. Õhtuti kui mina tahan lugeda, siis kipub kõhule koputama ja soovib, et ma valjusti ette loeks (hmm, praegu just toksas ka, ei tea, kas sai aru, et ma tema kohta alatut laimu kirjutan..)
Nime pakkumiste osas oleme endiselt avatud!